Poliitikauuringute Keskus Praxis tutvustas hiljuti vabatahtliku tegevuse kommunikatsioonistrateegiat. Anneli Ohvril rääkis Bioneerile strateegia tagamaadest.

Miks strateegia vajalik on?

Vabatahtlikul tegevusel on oluline roll tugeva, terve ja hooliva riigi kujundamisel. Vabatahtlik tegevus suurendab inimestevahelist usaldust, kujundab aktiivseid ja hoolivaid kodanikke, mängib olulist rolli sidusa ja stabiilse ühiskonna arenemisel.

Uurimused näitavad, et vabatahtlikuna tegutsemine paneb inimest huvi tundma enda ümber toimuva vastu, see tähendab, et ta muutub ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivsemaks. Samuti on vabatahtlikud innukamad õppima ja haridust omandama ning neil on kergem tööd leida tänu ulatuslikumale sotsiaalsele võrgustikule ja töökogemusele.

On leitud ka, et vabatahtlikel on vanemas eas parem tervis ja nad on oma eluga rohkem rahul kui teised. Kokkuvõttes saame öelda, et vabatahtlikud on tervemad, edukamad ja õnnelikumad inimesed!

Ka riigil on omad kasud sees. Kui arvestada vabatahtlike poolt tehtud töö väärtust ja mahtu, mis tehakse ära rahalist tasu saamata, on see märkimisväärne panus riigi sisemajanduse kogutoodangusse. Vabatahtlik töö aitab riigil hoida kokku vahendeid, et panustada meie üldisesse heaolusse. Vabatahtliku töö rolli on raske üle hinnata.

Samas on Eestis vaid keskeltläbi kolmandik inimestest, kes on tegutsemas vabatahtlikuna. Selleks, et üha rohkem inimesi leiaks tee vabatahtliku tegevuse juurde, on vaja kõikide osapoolte koostööd - nii vabaühenduste, avaliku sektori, tugistruktuuride, ärisektori ja meedia. Just seetõttu meil ongi vaja vabatahtliku tegevuse kommunikatsioonistrateegiat, et meil oleks ühine arusaam, ühised eesmärgid ja me tegutseksime ühiselt uute vabatahtlike kaasamise nimel.

Kas viimastel aastatel on vabatahtlikkuse osas midagi Eestis ka muutunud? Kas me oleme saanud teadlikumaks? Või on eestimaalased hoopis vähema hakanud vabatahtlikuna panustama?

Eestis tehakse väga palju asju ära vabatahtlikus korras, tehti seda ennemuiste ja tehakse ka praegu. Vabatahtlik tegevus on tugevalt meie kultuuris sees ja selle üle saab ainult rõõmu tunda.

Me saame rõõmustada ka selle üle, et meil on palju vabaühendusi ja neis tegutsevaid pühendunud tegijaid. Viimastel aastatel on tekkinud juurde palju professionaalseid vabaühendusi, kes kaasavad vabatahtlikke süstemaatiliselt ja professionaalselt ning kes tahavad olla kaasatud ka ühiskonna kujundamisel. Vabaühendustele on loodud tugev tugistruktuuride võrgustik ning tegijaid tunnustatakse. President toonitab vabatahtlikkuse olulisust tihti oma kõnedes.

Samas on teadlikkus kogu vabatahtlikkuse sektoris madal. Inimesed ei tea vabatahtliku tegevuse võimalusi ja infot on keeruline leida, vabaühendustel napib teadmisi kaasamisest ja kommunikatsioonist, samuti ei teata võimalusi, kuidas ennast aidata. Vabatahtlikud panustavad tihti projektipõhiselt ja lühikest eesmärki silmas pidades, vähem on väärtuspõhist lähenemist vabatahtlikule tegevusele. Vähe on kaasatud ka näiteks muukeelsed ja vanemaealised inimesed. Vähe tegeletakse noortega ja erasektori kaasamisega. Kui üle-riigiline meedia kajastab vabatahtlikku tegevust ja selle rolli vähe.

Räägitakse, et kui vabatahtlikele peaks palka maksma, siis kuluks avalikul ja kolmandal sektoril eelarvelisi vahendeid samade ülesannete täitmiseks 80 miljonit eurot aastas. See on hinnanguliselt umbes 0,5% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kuidas sellist hinnangut antakse? Kuidas käib vabatahtliku töö rahasse ümber arvutamine?

Vabatahtliku tegevust püütakse mõõta, et anda aimu, kui oluline on vabatahtlik töö ühiskonna ja riigi seisukohast. Rahalised hinnangud antakse selle järgi, kui palju oleks pidanud tehtud töö eest maksma inimesele miinimumpalka, arvestamata, mis laadi tööd tehti. See tähendab, et kui me hindaks vabatahtlikku tööd ka töö sisu järgi, oleks väärtus ilmselt veelgi suurem. Samuti on vabatahtlikul tegevusel mõjusid, mida rahasse panna on keeruline- vabatahtlikuna tegelevad inimesed on ühiskonna suhtes aktiivsemad ja omavahel sidustatumad, nad on rohkem huvitatud sellest, kuidas meil riigina läheb, nad on reeglina õnnelikumad, edukamad ja laiema sotsiaalse võrgustikuga.

Millised vabatahtliku tegevuse vormid on eestimaalaste seas populaarsed?

Enamlevinud tegevused on ikka oma kodukoha heakorra- ja koristustööd, mida tehakse eriti kevadeti. Aga samuti mitmesugused päästetööd ja ürituste korraldamine.

Viimastel aastatel on ka mõttetalgud muutunud populaarseks. Tehakse ikka seda, mida kogukonnas vaja teha on. Piltlikult öeldes kui kodu on koristatud, on ruumi võtta ette juba olulisemaid tegevusi.

Viimasel ajal räägitakse palju ettevõtete rollist oma töötajate suunamisel vabatahtlikule tegevusele. Kuidas see suunamine käib? Ettevõtted ei saa ju oma töötajatele öelda, et täna töötate firma heaks tasuta?

Vabatahtliku tegevuse all mõistetakse ikka panustamist ühiskonna heaks, mitte ettevõtte ega pereliikmete heaks.

Kuid ettevõtetel on vabatahtliku tegevuse arenemises oluline roll, mida seni on vähe tähtsustatud. Kuivõrd inimesed veedavad reeglina enamuse on päevast tööd tehes, mõjutab ettevõte kultuur ja suhtumine vabatahtlikku tegevusse vabatahtlike tekkimist ühiskonnas. Näiteks see, kas ettevõte suhtub soosivalt töötaja vabatahtliku tööga seotud telefonikõnede tegemisse, dokumentide väljaprintimisse või e-kirjade saatmisesse põhitöö ajal, mõjutab seda, kas töötaja jätkab vabatahtlikuna või mitte.

Ettevõtete seas on üsna levinud arusaam, et vabatahtlik tegevus pigem väsitab töötajat ja tal ei jää enam piisavalt aega ja energiat põhitöö tegemiseks. Arvatakse, et äriettevõtte on kasumi teenimiseks ja seega peaksid töötajad keskenduma organisatsiooni põhitegevusele.

Eesti ettevõtete teadlikkust vabatahtliku tegevuse võimalustes ja selle positiivsest mõjust ettevõtte majandustulemustele võib hinnata madalaks. Eestis pole seda teemat käsitletud ei meedias ega juhtimiskonverentsidel. Samas on rahvusvaheliselt tehtud mitmeid uuringuid sellest, kuidas ettevõtte majandustulemused on paranenud, kui ettevõte on vabatahtliku tegevuse sidunud oma põhitegevuse ja eesmärkidega.

Ettevõtetel on selleks mitmeid võimalusi, alates sellest, et ta suhtub soosivalt oma töötajate vabatahtlikku töösse kuni selleni, et töötajad tegelevad vabatahtliku tööga ettevõtte nime all ja juhtimisel. Sinna vahele jääb veel mitmeid erinevaid viise.

Näiteks on väga vähe seni levinud ettevõtete ja vabaühenduste sisuline koostöö Eestis. Üsna palju toetatakse vabaühendusi rahaliselt ja ka teenuste-toodetega, kuid töötajate endi kaasamine vabaühenduse töösse on üsna harva esinev nähtus.

Koostöö vabaühenduse ja ettevõtte vahel võiks hõlmata ka näiteks ettevõtte raamatupidaja, kommunikatsioonispetsialisti või personalijuhi töö kasutamist vabaühenduse tegemistes. Töötajatele annab see võimaluse laiendada oma silmaringi ja saada juurde kogemusi, vabaühendus saab olulise oskuse, mida rakendada vabaühenduse tegevusse, ettevõte saab aga panustada koostöösse märksa sisulisemalt, olla rohkem kaasatud toetatavasse projekti ning arendada ja motiveerida oma töötajaid. Kokkuvõttes on koostöö mõlemale poolele rahuldustpakkuvam.

Kuna inimesed tegelevad nii või teisiti vabatahtliku tööga, on mõistlik igal ettevõtte juhil läbi mõelda vabatahtliku tegevuse strateegia oma ettevõtte kontekstis.

Vabatahtlikkuse puhul räägitakse palju viimaste aastate vabatahtlikkusest. Kas Eestis on ka pikemat vabatahtlikkuse traditsiooni? Kas on teada ka näiteks esimese Eesti Vabariigi aegsest vabatahtlikkust tegevusest midagi?

Vabatahtlikul tegevusel on kaugele aega ulatuvad traditsioonid. Sai ju vanasti kõik suuremad talutööd just talgute vormis tehtud. Talgud olid meie võimalus teha suuri asju, läbi koostöö ja hoolimise. Muide, vanasti olid talgud olulised läbikäimise kohad, kus tihti ka oma tulevastele silm peale pandi.

Ka esimese Eesti Vabariigi ajal oli vabatahtlik tegevus olulisel kohal. Mitmesugused priitahtlikud ühendused olid loomulik osa ühiskonnast, läbi mille kujunesid oma riigist hoolivad ja mõtlevad kodanikud. Eesti-sugusel riigil läheb hästi siis, kui meie kodanikud on hoolivad ja ühised huvid on esikohal.

Anneli, milline on su enda kogemus vabatahtlikkusega?

Võin vist öelda, et vabatahtlik tegevus on muutunud mulle elustiiliks. Olen olnud pikalt tegev Eesti Ettevõtlike Noorte Kojas, asutanud ise keskkonnateadliku ühenduse JCI GO Koda, olnud kaasatud paljudesse vabatahtlikesse projektidesse.

Viimased neli aastat olen tegelenud Teeme Ära projektidega ja läbi selle kokku puutunud vabatahtlike massilise kaasamisega.

Vabatahtlik tegevus toob olulise erisuse inimeste motivatsiooni – tegevusi hakatakse valima rahalise kasu asemele selle järgi, kui oluline selle tulemus on kogukonnale ja ühiskonnale.