Teisipäeval, 24. mail 2023, toimus Liivalaia ja Pärnu mnt ristmikul meeleavaldus pikemate fooritsüklite toetuseks. 

Protesti eesmärk oli, et linnavalitsus pikendaks fooritsükleid jalakäijate jaoks, et nad saaksid ühekorra magistraale ületada, mitte “ohutussaarel” elu eest võitlema. 

Tavaliselt olen selliste üritustega ikka ise kursis ja tean nende toimumisest – hingelt ja ka tegudes tulihingeline keskkonnakaitsja nagu ma olen – kuid millegipärast oli see üritus mu kõrvust mööda läinud. 

Saatuse tahtel sattusin sinna aga siiski – isegi juhus viib mind õigetele ja väärt meeleavaldustele. Olin just töökaaslasega rattaga töölt koju sõites vestlenud, kui eluohtlik on Tallinnas jalgrattaga liigelda. Pidevalt peab kätt pulsil hoidma, et üldse ellu jääks, sest iga nurga tagant võib välja karata auto, mis sinu olemasolust nagu üldse ei hoolikski. 
 

See selleks, et Tallinn on tänavusel suvel pooleldi üles kaevatud ja ummikud vaatavad vastu iga nurga peal, jalakäijate ja ratturitega võiks ikkagi arvestada. Igapäevaselt mitte-autosõitjana on täiesti tavaline see, kui ülekäigurada on auto või bussi kerega täienisti ära blokeeritud ja sõidukis istuv juht teeb näo, et ta sind isegi ei märka. Eks vaata siis ise, kust ja kui suure ringiga ning teiste autode vahelt läbi pugedes, sa üle tee saad. See ei ole rohepealinn, kus ma elada soovin!

Samuti jätavad ikka tublisti soovida linnatänavatele ülitoksilise punase värviga maha joonistatud “rattateed”. Esiteks tuleks rattatee jaoks värv juba asfaldi segule sisse segada, mitte sellega meie linnatänavaid reostada ning sel koos lumesulamise veega kanalisatsiooni voolata lasta. Teiseks peaks, nagu igas normaalses rattureid hindavas ühiskonnas, rattatee autoteest eraldama. Tallinnas jagavad ratturid aga maid eluohtlikult busside ja autodega, mis üle rattateede manöövreid sooritavad või rattateedel ohutuledega pargivad. 

Ma olen isiklikult isegi kord bussiõnnetusse sattunud ning käeluu murdnud. Seda mitte  rattaga autoteel kihutades, vaid jalakäijana bussile kiirustades. Bussijuht lihtsalt ei pannud mind tähele, sulges mu nina ees uksed ja buss haaras mu inertsist oma massiivse raudkehaga kaasa. Jumal tänatud, et mu mantli varrukas järele andis ning rebenes ja ma tänu sellele bussi küljest lahti kukkusin – muidu oleks võinud mu vigastused mitte piirduda murtud käeluuga. Mine tea, kas istuksingi praegu arvuti taga ja kirjutaksin seda teksti. Politseissegi sai avaldus tehtud ning Tallinna Linnatranspordi Ametisse kirjutatud, abi aga sellest ei olnud, mitte keegi ei hoolinud, kas jäin ellu või mitte.

Igaljuhul oli väga inspireeriv eile koju sõites Superministeeriumi ja Tallinna Tehnikakõrgkooli vahelisel platsil märgata trummipõrinat ja plakatitega seisvaid inimesi. Postrite sõnumid nagu “Tahan elusalt üle”, “Ohutussaar on ohtlik”, “30 on uus 50” ja “Sõiduteed on liiga laiad” kõnetasid mind hingepõhjani. Seega otsustasin muidugi jääda ja meeleavaldusel osaleda. 

Inimesi tuli aina juurde ja varsti täitsid nad oma massiga kõik Liivalaia ja Pärnu mnt ristmikul asuvad “ohutussaared”. Pigem peaks need ümber nimetama ohusaarteks. Harv ei ole olukord, kus saar on nii väike, et rattaga on sinna võimatu mahtuda ilma, et ratta külg ees sõidutee poole keeraksid ja jalakäijate tee ära blokeeriksid. 
 

Samuti on fooritsüklid tõesti ülimalt ebaloogilised – loogilised on need vaid autode jaoks, sest on disainitud nii, et viimastel kõige mugavam liigelda oleks. Jalakäijad ja jalgratturid peavad ootama vahel minuteid, et autovool lõpuks seisma jääks ning nemad teed ületada saaksid. Samuti ei jõua väga tihti ühe fooritsükliga kogu teed ülevaadada ja tuleb ülikitsal ohusaarel siis enda eest ja tagant möödakihutavaid autosid taluda. 

Igatahes tundub, et meie “rohepealinn” on disainitud vaid autodele ja mõtleb vaid sellele, kuidas neil kõige parem liigelda oleks. Muuseas on Eesti pealinn üks Euroopa autostunumaid linnu – pea igal inimesel on oma isiklik auto, millega kusjuures sõidetakse enamjaolt üksinda. Kas see on mõistlik ressursside kasutus?

Miks ei suuda Tallinn võtta eeskuju teistest Euroopa riikidest, kus eksisteerivad jalgratta maanteed ning autodelt on ruumi ÄRA võetud ning see-eest tehtud ühistranspordiga liiklemine piisavalt efektiivseks, et inimene ei näe isegi vajadust linnas autoga liigelda? Kas oleme muutunud liiga mugavaks? Soovime olla liialt heaoluriik, sõita vaid autoga ning jalakäijad ja jalgratturid vaadaku ise, kuidas ellu jäävad? 

Ma ei tea, kas sellistest aktsioonidest nagu eilne on otsene kasu, aga arvan, et mitte midagi tegemine oleks veel hullem. Tallinn, palun kuula oma elanike häält.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta