Üks Nõmme-Mustamäe maastikualale kavandatava kergliiklustee väidetavatest eesmärkidest on innustada linlasi rohkem liikuma vabas õhus. Asfalteeritud ja valgustatud tee pakub justkui paremaid võimalusi sõitmaks rulluiskude, ja elektritõukeratastega ning laiendab jalgrattateede võrgustikku.

Kui anda sõna jalgratturile endale ja panna nad valiku ette, kas nad eelistavad laia asfalteeritud teed või maastikukaitseala säilimist, mis võimaldaks sealsel loodusel, s.h kaitsealustel liikidel oma rahulikku elu elada, ei ole kahtlust, et jalgratturid hääletaksid viimase variandi poolt.

Asjaolu, et Tallinn vajab paremaid rattateid, on ilmselge. Küll aga ei ole aktsepteeritav teede rajamine rohealade arvelt. Võimalus sõita jalgrattaga mugavalt üle kaitsealuste taimede ja mööda näiteks kanakulli pesapuust ei ole jalgratturi prioriteet.
Jalgrattast peab saama arvestatav transpordivahend - inimesel peab olema võimalik turvaliselt sõita tööle, kooli, sõpradega kohtuma. Jalgrattaradu, kus liikuda tervisespordi eesmärgil, linnas on linnas piisavalt. Paljud profisportlased eelistavad hoopis maanteesõitu.

Rattateed planeerides tuleb suuri puid säästa ja ehitatav rattatee puudest mööda planeerida. Joonlauaga sirgeks tõmmatud tee ei ole vajalik ei jalutajale ega rullitajale ning vähendab liigset kiirust, mis on teistele liiklejatele ohtlik. Suured puud
tee kõrval aitavad vältida tuulekoridoride tekkimist.

Praeguseks on üle 700 puu Sütiste metsast läbimõtlematult maha võetud. Seda enam tagasi pöörata ei saa. Küll jõuab läbi mõelda, kas ja kuidas terviserada luua viisil, et see rohkem loodust ei kahjustaks. Kui rattur soovib liikuda looduses, ei ole selleks vaja lõhkuda pinnast ja teha asfaltteed.

Loodussõbralikumad variandid on pool-looduslik pinnakate, pindamine peene kruusaga või jooksjatele multšitud rada. Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal toimuvat möödalaskmist on võimalik läbi lihtsate mooduste vältida. Avalikud arutelud, keskkonnamõjude hindamised, ökoloogide soovitused, looduskaitse huvigruppide ja kohalike elanike kaasamine kohe projekti planeerides aitavad jõuda lahendusteni, mis vastavad kohalike elanike vajadustele ja linnaruumi reaalselt paremaks teevad.

Salaja ja kiirkorras tehtud otsused, mis esmapilgul tulusad näivad, ei jäta aga mitte ainult halba maiku linlaste jaoks, vaid võivad seada suure riski alla liigid, mis on niigi ohustatud ja kellele sellised otsused võivad olla elupaiga kao ja väljasuremise küsimus.

Kui Tallinn soovib täita rohepealinna tiitliga kaasnevaid kohustusi, tuleb linnaloodus ümber mõtestada. Selle asemel, et vanu ja elujõulisi puid ruumi uuenduse eesmärgil maha võtta, tuleks neid väärikalt säilitada. Linnakeskkond vajab rohkem puid ja põõsaid. Mitte pisikesi eraldatud putukaväilu, vaid keskkonda, kus mesilastel ja teistel putukatel ongi, kus toimetada. Mida rohelisem on linn, seda mõnusam on see nii jalgsi kui ka rattaga liikujale. Seega las jääda Sütiste siiski metsaks, mitte muutugu pargiks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta