Lindude suremus on reeglina kõrgeim talvel, mil toitu napib. On teada, et paljude värvuliste talvine ellujäämus sõltub taimede seemnetest – madala viljakusega aastal võib seemnetoiduliste lindude suremus olla kaks korda suurem tavapärasest. Seepärast rändavad paljud linnud talve lähenedes lõunapoolsetele aladele, kus leidub rohkem süüa.

Ka tuttpütid (Podiceps cristatus) suunduvad talveks Läänemere lõunapoolsetele jäävabadele vetele või Euroopa siseveekogudele, kus on võimalik toituda ka talvel. Soojal talvel, mil püsivat jääkatet ei teki, võivad paljud tuttpütid talvitada ka Eesti vetes. Kuid oluline rannikumere põhjast toitu otsivate sukelpartide ja kalatoiduliste veelindude talvitamisala on Leedu rannik, mis püsib jäävabam ka siis, kui pakane kaanetab Eesti rannikumere. Sõltuvalt aastast võib Leedu rannikul talvitada 500–3300 tuttpütti.

Talvitava tuttpüti dieedi kohta ei ole teada väga palju ning selle uurimine on keeruline. Veepinnale kerkiva ja lainetes hüpleva püti saaki on vaadeldes keeruline tuvastada, kindlate andmete saamiseks on vaja uurida lindude väljaheiteid või lind püüda ning uurida maos leiduvat. Ka on keeruline veelinnu väljaheidete kogumine ning talvitava püti mao tühjendamine võib tähendada pütile mitmekümne eduka sukelduse luhtumist ning asjatut energiakulu, halvemal juhul ei pruugi linnul selle korvamiseks energiat jaguda. Osalise teadmatuse tõttu on levinud arvamus, et kalatoidulised veelinnud söövad seda, mis parasjagu noka ette satub. Seni püttide ja kauride maos leitu põhjal on aga teada, et enim söövad nad meritinti (Osmerus eperlanus) ning kõrgemates veekihtides olevaid kalu.

Kura sääre rannikul talvitavate lindude verest stabiilseid isotoope uurides saadi tuttpüttide talvisest toidust selgus saaki ja maosisu nägemata. Kuna keemiliste elementide stabiilsed isotoobid liiguvad toiduahelas muutumatult, on saakkalade ja piirkonna isotoobilist koostist teades võimalik lindude verest leitud isotoopide alusel teha järeldusi viimasel kahel nädalal söödu kohta.

Kalades ja ka veelindude veres oleva süsiniku (ẟ¹³C), lämmastiku (ẟ¹⁵N) ja väävli (ẟ³⁴S) isotoopidest selgus, et ẟ³⁴S alusel saab eristada rannikumere põhjaelustikust ning veekihi ülemistes kihtides toituvaid kalu (erinevus 5,1‰) ning eristada ülejäänud kaladest meritinti.

Lindude veres leitud isotoopide hulga alusel toituvad Kura sääre rannikul talvitavad punakurk-kaurid (Gavia stellata) ja lõunatirgud (Uria aalge) valdavalt rannikumere ülemiste kihtide kaladest (vastavalt 50–70% ja 51–56% söödust). Tuttpüttide vere oluliselt väiksem ẟ34S sisaldus viitab, et nad söövad pigem põhjaelustikust toituvaid kalu (48–53% söödust). Ilmselt on tuttpüttidel suhteliselt madalas rannikumeres põhjast kalu kergem kätte saada kui sügavast merest ja seepärast on ka nende dieedis suhteliselt palju merepõhja lähedases veekihis toituvaid kalu; sarnast toitumismustrit on täheldatud ka Läänemere lõunaosas talitavatel sarvikpüttidel (Podiceps auritus). Lõunatirgud toituvad avamerel 100 meetri sügavusel, kuid et madalas rannikumeres leidub piisavalt kala ka kõrgemates veekihtides, ei ole neil vajadust sügavale sukelduda.

Meritint on Leedu rannikul talvitavate püttide, kauride ja tirkude arvukaim saakliik, moodustades 27–37% punakurk-kauride ja tuttpüttide toidust ning 19–34% lõunatirkude omast. Meritindi osakaal toidus kasvab talvitamisperioodi lõppedes tuttpüttidel 1,7 korda, punakurk-kauridel lausa kolm korda; räime ja kilu hulk vastavalt 3,9 ja 2,2 korda. Samal perioodil väheneb aga tuttpüttide lesta söömine 2,4 korda.

Seega näitavad Leedu rannikumere andmed, et väävli isotoop ẟ³⁴S sobib kalade eristamiseks paremini kui senine süsiniku isotoop ẟ¹³C. Ühtlasi näitavad isotoopidele tuginevad andmed, et erinevad linnuliigid eelistavad erinevaid kalaliike – kõigest ettejuhtuvast toitudes ei oleks liikidevahelised erinevused ilmnenud. Täpsem teadmine talvitava veelinnu toitumisest võimaldab vajadusel tõhusamalt kaitsta nende toitumisalasid või parandada saakliike kaitstes asurkonna käekäiku.

Morkūnė R, Lesutienė J, Barisevičiūtė R, Morkūnas J, Gasiūnaitė ZR (2016). Food sources of wintering piscivorous waterbirds in coastal waters: A triple stable isotope approach for the southeastern Baltic Sea. Estuarine, Coastal and Shelf Science Volume 171: 41–50 https://doi.org/10.1016/j.ecss.2016.01.032

Lugu on pärit Aasta linnu teadusuudiste lehelt, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta