Kui eelmisel nädalal rääkisime sellisest kuumast kodumasinast nagu triikraud, siis sellel nädalal teeme vastupidi ja uurime hoopis majapidamise kõige külmema kodumasina ajalugu.
- Tarbimine ja tervis
- Koostas: Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee
- 16. juuli 2008
- https://pixabay.com/photos/fridge-fridge-door-refrigerator-3475996/
Külmikuvaba jahutus
Juba väga ammu kasutasid inimesed toidu säilitamiseks kunstlikku jahutust. Selleks polnud elektrit vajagi. Jahutada sai jää ja soola seguga. Me kõik teame, et jää sulab 0 kraadi juures, aga soola ja purustatud jää segu sulab palju madalamal temperatuuril. Seda jahutamisviisi kasutatakse mõnel pool maaperedes veel tänapäevalgi.
Hiina ajaloost on teada, et jääd osati saada juba 3000 aastat tagasi.
2500 aastat tagasi õpiti Indias ja Egiptuses jääd saama öösel. Selleks hoiti vett savinõudes ja nõud hoiti higised.
18. sajandil hakati Inglismaal jääd säilitama soola sees. Selleks koguti talvel jääkamakaid kokku ja pakiti need soola sisse. Jääd säilitati erilistes jääkeldrites.
Esimeste külmikute ajalugu
19.sajandil ilmusid esimesed külmikud, mis töötasid absorptsiooni meetodil. Peaaegu üheaegselt leiutasid sama asja John Leslie Inglismaal, Edmond Carré Prantsusmaal ja Carl von Linde Saksamaal.
Kolme leiutaja idee kajastas juba tänapäevast arusaama külmikust. Külmik on kapitaoline seade, mis tekitab keskkonna temperatuurist madalama temperatuuri.
Eriline vajadus külma järele oli kala-, liha- ja piimatööstustes. Samuti oli toidu riknemine aktuaalne teema toidupoodides.
Esimene kodune külmik
Koduses majapidamises kasutamiseks mõeldud külmkappi demonstreeriti esmakordselt 1887.aastal Pariisis, kui seal oli ülemaailmne tööstusnäitus. Esimene külmiku mudel oli väga ebaökonoomne ja kohmakas. Tema maht oli väike ja temperatuurirežiim oli üsna ebapüsiv. Siiski säilisid toiduained seal paar-kolm päeva ja see oli sentsatsioon. Inglasele, kes lõi külmiku konstruktsiooni, anti eripreemia.
Külmikute tööpõhimõtted läbi aegade
20. sajandil loodi palju erinevaid jahutusseadmeid – gaasikompressiooni ja aurkompressiooni põhimõtetel, veeauru, vaakumi ja ammoniaagi põhimõtetel jne.
Kuni aastani 1929 kasutati külmikutes toksilisi aineid nagu ammoniaak NH3, klorometaan (CH3Cl) ja vääveldioksiid (SO2). Viimased teemakohased surmajuhtumid jäävad samuti1920ndatesse aastatesse, kui vääveldioksiid külmikust välja imbus ja surma külvas.
Edasi asendati külmutusseadmetes inimesele ohtlikud ained freoonidega. Freoonid on mittelagunevad ja mittepõlevad gaasilised või vedelad klorofluoroalkaanid. Neid kasutati peamiselt külmutusagensitena.
Uuemates külmikutes kasutatakse freoonide asemel uusi aineid. Näiteks Electroluxi külmikutes kasutatakse looduslikku gaasi- isobutaani (R600).
Külmikute areng läbi aja
Masstootmisse jõudsid külmikud alles peale teist maailmasõda. 1950-1960ndatel tegi külmikute areng suuri edusamme. Hakati tootma masinaid, mis sulatasid iseseisvalt ja valmistasid ka jääkuubikuid.
Keskkonnakaitse muutus külmikute juures tähtsaks 1970-1980ndatel, kui hakati arvestama nii energiakulu, kui ka freoonide mõju keskkonnale.
Kodune külmkapp on samuti palju muutunud. Kui algselt oli see kas ühekambriline lihtne kapp või kahekambriline külmkambriga kapp, siis tänapäeval on lisandunud mitmed uued võimalused. Müügil on kapid, mis sulatavad ennast ise, omavad sügavkülma osa või ka ringleva õhu funktsiooni.
1995. aastal avaldati andmed, mille kohaselt oli külmkapp 99,5%-l USA elanikest. Võrdluseks võib tuua 1955.aasta, siis polnud külmikut kahel perel kümnest. NSVL-s oli kodumasinate ja külmikute areng veidi aeglasem kui mujal maailmas.
Allikad: inventors.about.com, J. Kanevski, E. Krasnjanski, M. Lõssov „Kokkuhoid kodus“, tõlge 1987 (originaalteos 1985), kirjastus „Valgus“
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
