Tartu rattaringlus avati 2019. aasta juunis ja osutus pea üleöö uskumatult menukaks. Ringluse 500 elektriratast ja 250 tavaratast tõmbasid esimese suve jooksul end kasutama ligi kolmandiku kõigist tartlastest. Küll aga märgati kiirelt, et 36 000. kasutajast vaid 1% moodustasid vanemaealised inimesed, olgugi et rattaringluse kasutamine on neile tasuta ja elektriratas ei nõua väga suurt füüsilist pingutust.

Eakate ettevaatlikkus rattaringluse suhtes on mitmetasandiline – ühe poole sellest moodustab hirm ja teise skeptilisus. Skeptilised ollakse eelkõige uute lahenduste suhtes nagu seda on rendirataste ringlussüsteem ning süsteemi toimimise ja selles kasutajaks olemine tekitab kahtlusi. Eakatega suheldes kumab tihti läbi suhtumine, et rattaringlus polegi nende jaoks mõeldud – süsteem on elektrooniline, pealegi olevat ratas noore inimese sõiduriist.

Teine ja mõnevõrra suurem takistus on hirm – peljatakse süsteemi keerulisust ja digitaalsust; kardetakse, et ei osata enam rattaga hästi sõita ega mäletata liiklusreegleid ning muretsetakse rumalaks jäämise pärast (mis siis, kui ma laenutan ratta, aga jään hätta selle tagastamisega?). Ühe suure kaebusena on kurdetud ka paberjuhiste vähesust, näiteks on jalgrattapunktide infopostid eakate arvates liiga väikse ja tiheda kirjaga ning raskesti mõistetavad, samas internetist info otsimiseks jääb teadmistest vajaka.

Oluline on kõikide eelmainitud hirmude ja murede arutlemisel meeles pidada, et eakad ei ole ühtne ja homogeenne inimgrupp – kahtlemata on palju neid, kes kasutavad meelsasti erinevaid digilahendusi ning ka neid, kes sõidavad tihti nii oma isikliku kui rendirattaga. Küll aga peegeldab eelmainitud 1%, et takistused, olgu nad siis füüsilised, vaimsed või emotsionaalsed, on olemas ja vajavad ületamist.

Abikäe ja -sõnaga hirmude vastu

Kui vaadata põhjanaabrite poole, tegutsevad näiteks Rootsis seltsid ja mittetulundusühingud, mis pakuvad tasuta rattasõidukoolitusi kõikidele soovijatele – olgu nad siis noored või vanad, kodanikud või ajutise elamisloaga külalised. Juttu millestki sarnasest on olnud ka Tartus, konkreetsema sammu selles suunas astub rahvusvaheline koostööprojekt GreenSAM, kus Tartust osaleb Tartu Linnatranspordi osakond.

Projekti raames hakatakse eakatele pakkuma loenguid ja praktilisi rattakoolitusi, kus eksperdid lähevad mobiilsete laenutuspunktide ja ratastega päevakeskustesse ning nõustavad ja õpetavad seal kõiki soovijaid. Lisaks disainib linnavalitsus projekti raames rattapunktidele uued eakasõbralikud infopostid ja toodab eakatele suunatud juhendmaterjali, mis saadaval ka pabertrükistena.

Tartu linna aina kasvavad investeeringud kergliiklusteevõrgustiku arendamisse teevad loodetavasti lähiajal müüdiks hirmu, et rattaga sõita pole turvaline. Teadupoolest jagavad seda muret paljud tartlased, olgugi et meie liiklusõnnetuste statistika ei peegelda, et ratturitega märkimisväärselt palju äpardusi juhtuks – samas tuleb tõdeda, et kindlasti jäävad mitmed intsidendid raporteerimata. Igal juhul on Tartu linn juba eelmisest aastast kõikides planeeringutes prioritiseerinud kergliiklejat ja tema vajadusi ning seadnud üleüldiseks eesmärgiks, et teedel jääksid terveks kõik ratturid ja jalakäijad.

Ratas tervendab nii keha, hinge kui planeeti

Lisaks suurele keskkonnahoiule – vähem müra ja heitgaase – ei räägita kuigivõrd palju rattasõidu teistest kasuteguritest eakate vaatepunktist. Seda teavad vist kõik, et rattaga sõit treenib lihaseid ja vastupanu ning aitab vormis püsida, küll aga on vähem teadvustatud fakt, et rattasõidul on üleüldine hea mõju südamele ja veresoonkonnale, nii ennetavas kui ravivas mõttes, lisaks treenib rattaga sõit tasakaalu ja keskendumisvõimet, mis on vanemaealiste puhul väga oluline.

Rattaga sõit vähendab ka stressi ja tõstab tuju – kõik, kes on kunagi rattaringluse elektrirattaga ilma igasuguse pingutuseta Riia mäest üles sõitnud, saavad seda viimast tõika omast käest kinnitada.

Näeme, et rattasõit ja rattaringluse rattad võiksid olla vanemaealistele tartlastele hea, soodne ja tervislik viis ringi liikumiseks. Tuleb loota, et eelmainitud initsiatiivid aitavad suurendada vanemate sõitjate arvu ning et ka ülejäänud tartlased, nii eakate lähedased kui kaaslinlased, saavad selles osas neile pakkuda vajalikku tuge ja nõu. Tartust on aina enam saamas rattalinn, kuid rattalinnaks saab ainult läbi täieliku avatuse ja kaasatuse – rattad on kogukonnale ja kogukond oleme me kõik.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta