Ma istun oma toas ja loen Howard Pyle „Robin Hoodi lustakaid seiklusi.“ Mahlakad tegelased, haarav tegevus, soovitan kõigile aegumatut klassikat lugeda. Ootan õiget hetke. On see nüüd indiaanlase aeg või anarhisti vaist, mis teed näitab, võta sa kinni, aga see õige aeg saabub suvalisel hetkel.

See lugu sai tegelikult alguse veidi varem. Siis, kui toimus väike zoomi vestlus Tartu Toidujagajate eestvedaja Kirlyga. Lubasin endale ja veidi ka teistele teostada 10. kuupäeval Tartu toidujagamiskappide inventuuri. Osalusvaatlus, ütleks sotsioloogid või antropoloogid, kui nad siin oleks.

Niisiis, suvalisel momendil panen raamatu kinni ja leian, et nüüd on õige aeg. Tartu on tartulikult Tartu sellel suvelõpu viimasel päeval. Võta üks linn, vananda osad majad lõpmatuseni, lisa pilkupüüdev graffity ja tagahoovides vohav elurikkus, peoga jalgrattureid ja kirsiks tordi peale mõned skisofreenikud. Sa saad Tartu.

Lähenen Barlova toidujagamispunktile. Meeles mõlguvad kunagised Anna Haava squati hamburgerihunnikud. Või Põltsamaa kogukonnamaja tortidest kubisev külmkapp. Või siis paar päeva tagasi Uues maailmas müüdud ebakorrekste välimusega banaanidest segatud veganjäätis. Ootused on kõrged. Reaalsus on midagi muud.

Barlova toidukapini jõuan kaamerakella järgi 18.28. Avastus, et see on tühjemaist tühi, ainult üks näkane paberkott vedeleb alumisel riiulil, võiks lõpetada kogu tänase loo. Uurin kappi lähemalt ja paremalt. Klassikaline vanaema moosikapp, millele selleks, et kapp rohkem tühjust täis paistaks peegel taha seatud. Kultusbaari „Barlova“ nurga taga, vaiksel kõrvaltänaval. Käidavas, kuid ometi nii vaikses kohas.

Siin see lugu võiks tõesti lõppeda, kuid kui ümber kapi kiimlemise lõpetan ja oma kaamerat kotti pakin, pöörab kõrvaltänavast üks tume sõiduauto ja peatub isegi.  Autost väljub kruiisitar, kes identifitseerib ennast Annaliisina. Ta tõstab autost välja mõned poekotid ja lubab ennast pildistada. Toitu on kottides umbes samas mahus, kui jõukamapoolne pereema nädalavaru poest koju suudab kanda.

Kiiresti laob Annaliis kapi täis. On siin mitut sorti manti. Saiakesi, leiba, puuvilja, küüslauku. Kõik veel välimuselt söödavad. Kuigi parim enne juba möödunud. Osad asjad kohendab Annaliis ilmselt enese tarbeks autosse tagasi panekuks. Kogu toidu on ta hankinud kolmest kohast. Rohkemaks ei ole teist nädalat tudengistaatust nautival neiul mahti.

Ta ütleb, et pole ise ka paar päeva siin kapi juures käinud ning pistab ülemisele riiulile kätepuhastusvahendi. Pakub mulle maisi ja õunu. Maisi jätan, õunad võtan. Vist on tegu veganiga. Mul on tunne, et ma tulen talle kunagi heameelega appi.

Annaliis näitab ka pundart riideid, mis tal õnnestus leida. Tavalised kiirmoehilbud, ei miskit erilist. Kuhu need teel on, igaksjuhuks ei küsi.

Ootamatult on nii vaikne tänavanurk täitunud inimestega. Üks jalgrattaga vanapapi. Kolm ebamäärases eas naisterahvast. Nad ootavad viisakalt, kuni Annaliis lõpetab ja siis algab attakk. Üksteist müksides ja pahura näoga minu kaamera poole kiigates. Asjad kauvad välgukiirusel. Tädide maitsevalik on üpriski piiratud, haaratakse koheselt tavalised leivad ja saiakesed ja küüslauk. Õnnestub rabada ciabatta ja lavaš.

Toidukapi tühjendamise juures saan jutule kohaliku elaniku Marikaga. Ta meenutab esimesi päevi peale koroonakarantiini väljakuulutamist. Poodi minnes avastas naine, et kõik mõistlikud toiduained on juba otsas. Odavamast kraamist oli saadaval vaid beebitoitu, mille purk maksis 36 senti. Ta ostis neid hulgim, sest midagi on ju süüa vaja.

Hiljem avastas, et beebitoidu söömine mõjub näonahale noorendavalt. Mul ei jää muud üle, kui vaid temaga nõustuda. Igaks juhuks katsuma ei hakka. Praegu sattus Marika lihtsalt õigel ajal mööda minema.

Et tegelikult suudab ta endale küll juustu osta, lihtsalt värske! saia lõhn meelitas ta toidujagamispunkti põikama. See tekst on autorikaitse objekt ja ma ei soovi, et keegi seda ilma loata avaldaks. Beebitoitu suskavat aga ise vahetevahel kappi, et ka keegi teine noorendavat toitu maitsta võiks.

Põgeneme vihmasaju eest Barlovasse. Tüüne baarimees müüb mulle kõige odavama ja kangeima õlle. Barlova on soe ja hubane koht. Siin tundub olevat Ida-Euroopa hõngu. Peale vihmasadu kulgen koju. Kapis konutab veel üksik leib. Juba pimeneb ja õhus on tunda saabuva sügise aseksuaalset hingust.

Järgmine hommik. 11. september. Käin ära Maarjamõisa poliikliinikus, valge kitliga tädid saavad jõukamaks mu vere võrra. Polikliiniku tagant leian avamata pakendis õlle. Veider värk Tartus, tervishoiuasutuste lähedusest leiab ikka ja alati alkohoolseid jooke.

Ootamatult üllatab oma toiduvalikuga värkselt silikooniga parandatud Toomemäe ohvrikivi. Keegi on selle peale puistanud metsamarjadest rivi. Ka kommi ja üks saiakäär ootavad siin näljast karvast või sulelist. Ja tagatipuks veel täiesti joodav poolik Värska kivi kõrval.

Genialistide klubi toidujagamispunkt asub nimele vääriliselt Genialistide klubi läheduses. Küll mitte klubi välisterritooriumil, ligineda tasub Laialt tänavalt Tartu Uue Teatri nurga, mööda kitsast konarlikku rada, mis tundub meeldivat varblastele.

Genialistide klubi punkt kujutab endast vana 50-date stiilis riidekappi, mille ühesse vahesse on kavalasti instaleeritud töötav külmutuskapp. Paraku on ka see kapp täis kõige ehtsamat tühjust.

Mida oodatagi reede hommikust, kui kell 8.55. Kunagi on siin siiski toitu olnud. Sellest kõneleb nurga taha prügikasti visatud porgandisalat. Koristusgraafikust selgub, et viimane koristaja on olnud seesama Annaliis 28. augustil. Ta on hästi koristanud, kapp on heas korras ka veel 12 päeva hiljem.

Foodsharing Tartu gruppi lugedes selgub hiljem, et siin on vahepeal tegevust ikka olnud, külmkappi on isegi tordid külastanud. Toidujagajate gruppi lugedes on märksa rohkem lootust toidule pihta saada. Kuid kindlat garantiid ei ole.

Kui nüüd aga laiemalt mõelda, siis kes suudaks ära toita need arvukad tasuta lõunat saajate hordid? Ilmselt mitte keegi. Kui ka tõesti kruiiserid külastataks igal õhtul kõiki kohti, inimesed tooksid kodudest seda, mis üle jääb ja võib -olla looks ka mõni firma oma toodete tutvustusliini, siis ikkagi iga soovija oma lemmikuimat toitu peost suhu ei saaks.

Praegusel juhul toimib Tartu toidujagamine näljasele inimesele õrritusena. Jah, ma sain ju süüa. Aga ainult tänu sellele, et olin juhuslikult õigel ajal ja õiges kohas. Toidu tabamine on juhuslik. Soovid juhust paremini tabada, mine toidujagamisse vabatahtlikuks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta