Suur Madjaritemaa ja märtsikarva seljakott tahtsid mind vastu maad paigale suruda. Siiski neil see ei õnnestunud tervelt neli kevadist nädalat ja mu elu parim ja pikim matk õnnestus suurepäraselt.
- Marek Vahula lood
- 15. juuni 2025
Neli nädalat olin jalul ja kogusin head vormi. Ja tagasituleku kolm rongiööd ja nende vahel olevad rongipäevad olin ma ju paigal, nii nagu minu seljakotist kaaslanegi.
31. märtsi hommikul astun koduse ülikoolilinna perroonile. Kuigi seljakott mind peatada tahtis, tundsin suurt märtsijõudu jalgades ja alla linna jooksin oma jooksu. Inimesed kõnniteel andsid mulle aupaklikult teed ja vist arvasid, et mul kole kiire on, kuigi seda mul ei olnud. All linnas kui bussijaama jõudsin, peatus lõpuks ka jooksusamm.
Setumaa ja maja seal ootavad ja ei liigu paigast. Nii ma arutlesin ja imestasin ise ka oma jõu üle oma kehas ja jalgades. Jõud, mis mind kaunil maal edasi viis, tuli ka kodumaal mulle appi. Ja seljakotiga jooks oligi see, mis ühe matka lõpetas.
Tartu, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
