Elus kedagi vaid üks kord näha, see kõlab kui unistus. Minu paljud märtsiunistused täitusid Madjaritemaa matkal ja ühest neist nüüd vestangi. 

Hortobagys tegin paaripäevase peatuse. Sellise märtsimehe moodi, kus iseennast ja ainulaadset maastikku nautisin. See jõgi, mis sealt läbi voolab, on ka talvituvate veelindude üks paradiis ja tegi mindki märtsirõõmu täis.

Jõekaldal rooviirus konutas üksik talvituv hüüp. Aeglaselt hakkas ta mind nähes veepiiri poole astuma ja elu esimene ja viimane hüüp oligi nähtud. Päevaloojangus kui juba magamiskotis lesisin, tuli ta kui uuesti minu juurde tagasi.

Hüüpi sel kaunil maal näha ma nagu ei oodanudki. Märtsiootus, mis hinges oli, tegi oma tööd ja seda kaunistas üks karmi talve üle elanud üksik hüüp. Kuna kaks nädalat ei olnud ma kelleltki midagi küsinud, siis küsisin endalt sel õhtul paljusid küsimusi.

Üks neist jäi mul vastamata, et kas ühe hüübi pärast siis nii pikk reis tuli ette võtta. Tegelikult läksin sealt otsima hoopis paljut muud ja jõeveerel roos konutav hüüp oli lihtsalt üks see, kes märtsihetke minusse tõi. Sellise, mida ma just selles kuus taga otsisin ja leiangi. Seekord siis ühelt kaugelt ja kaunilt maalt. Ainulaadseid hetki kogunes kuu ajaga palju. Nende sekka kuulus ka hüüp, kes end vaadelda lasi ja linnumehe märtsimeheks tegi. 

Hortobagy, 1996

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta