See oli teine hommik kaugel maal. Märtsilapse ärkamine võõra maa lumehanges tegi mind Ungarilapse moodi. Ärgates olin pikaks hommikuks valmis.

Õhtuhämaruses astusin sissetallatud rajalt kõrvale ja sain öös tunda ümbersündimist. Jahedus värvis mu põsed päiksetõusu värvidega. Ma ei teadnud siis veel, et ma just nii kedagi üllatan.

Eemalt kostev jutuvadin kuulus viiele koolilapsele, kes minuga sama rada pidi sammusid. Lihtsad ja loomulikud olid nad kõik ja minu päiksekarva punased põsed panid neid viisakalt naeratama.

Ehmatuse asemel teretasid nad mind madjarite keeles ja ma naeratasin neile vastu juba madjarite naeru. Sellist uue päiksetõusu sarnast naeru, mis juba silmapiiril taevapõsed punaseks värvis ja mis kinnitas, et lapsed ongi alati päiksetõusu sarnased.

Nii need madjarist viis poissi ja tüdrukut kui see põsepuna koguv Märtsilaps, kes kuu aega Madjarite ja kogu Madjaritemaa laps olla soovis.

Ungari, 1996.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta