Tänavusele talgupäevale vaatab analüüsiva pilguga tagasi – ja siis jälle edasi – Tiina Urm “Teeme ära!” meeskonnast.

Numbrid: sellel aastal võttis talgutest osa 31 299 eestimaalast. 2008. aastal tuli prügi korjama kokku rohkem kui 50 000 inimest. 2009. aastal arutles 400 erinevas mõttekojas lähema ja kaugema elu korraldamise üle 11 800 eestimaalast.

Mis on nende arvude taga? Mis ettevõtmised need, kronoloogiliselt justkui ühte jadasse asetatuna, siiski olid? Loomulikult ei saa see kirjatükk olla midagi enamat kui üks järjekordne interpretatsioon ja konstruktsioon, kuid heameelega püüaks korraks heita pilku pealispinna ja numbrite alla.

“Teeme ära!” algus 2007. aastal meenutas kangesti justkui põrandaaluse liikumise sündi – sõbralt sõbrale liikuv info, hilise ööni kestvad koosolekud, aina kasvav ja uuenev seltskond arutlejaid. Kõik keerlemas ühe lihtsa mõtte ümber – Eesti puhtaks ühe päevaga. Kõik isiklikud ja kollektiivsemad tungid leidsid endale kanali selle ühe ja lihtsa mõtte näol – teha Eestimaa ühe päevaga puhtaks.

Virgumine ühisunest

Ükskõik millise ettevõtte või organisatsiooni juures me seda ideed ka ei tutvustanud, alati istus meie vastas inimene, kes kajas sellele mõttele vastu isiklikult tasandilt: “Jah, mulle meenub, et minu suvila juures on ka üks väga kole koht, mis prügi täis. Selle võiks ka kindlasti ära koristada.”

See oli justkui virgumine kollektiivsest unest ja olukorrale näkku vaatamine – kuid tehes seda tundega, et olukorra parandamine on võimalik.

Ma ei usu, et lahenduse olemasoluta või selle kohese pakkumiseta oleksid inimesed olnud valmis olukorra tõsidust tunnistama. Või kui, siis ehk oleks kiirelt üles leitud süüdlased, isikulised või mitte-isikulised, vastutavad ametnikud ja kõik need teised, kelle peale hea näpuga näidata. Ent kuna probleemile järgnes kohe ka võimalik lahendus, siis võis olukorrale esimest korda tõesti silma vaadata. Sest kohe võis paremaks minna.

Tundub, et samas olukorras on paljud rahvad lähemal ja kaugemal – mille muuga seletada selle lihtsa idee levimist niivõrd paljudesse maadesse. Prügikoristus on kui sümboolne kokkutulek selleks, et leida uuesti üles koostegutsemise oskus ja tahe.

Mille sümptom see on ja mida sügavamat see kokku tulemise kogemus toob kaasa ühe rahva kollektiivses teadvuses, on praegu raske öelda. Sloveenia, üks väheseid riike Euroopas, mille populatsioon meie omaga võrreldav (kaks miljonit), suutis prügikoristusaktsioonile kokku kutsuda 246 000 inimest. See on tervelt 12% rahvastikust.

Kahtlemata ei ole eestimaalased leiutanud midagi uut – kuid need 50 000 inimest, kes selleks ühiseks pingutuseks kokku tulid, panid aluse kõikidele järgnevatele ettevõtmistele Lätis, Leedus, Portugalis, Sloveenias, Indias, Rumeenias, Ukrainas ja loodetavasti veel paljudes teistes paikades. Sest see on võimalik. Olgugi et kuskil väikesel ja kaugel maal, aga – seda on tehtud!

Mõttetalgute mõttest

Ja siis tulid mõttetalgud. Mõttetalgud mõjusid pärast prügikoristust paljudele justkui vankrina, mille eest olid ühtäkki veohobused lahti rakendatud. Mida nad tahavad saavutada? Kas raha kantida? Erakonda teha? Lihtsalt midagi teha? Kõik hirmud ja tavapärane ärkasid ühtäkki üles. Ei olnud enam ühte konkreetset ideed. Oli kutse see idee ise üles leida. Ja tegutseda. Selle ettevõtmise iva ei olnud enam kokku kogutud tonnide arvus ega isegi mitte välja pakutud ideede rohkuses.

Mõttetalgud oli järsk üleminek sinna ruumi, kus ei ole enam vastutavaid ametnikke, süüdlasi ja tarbijakodanikke, vaid lihtsalt väljakutsed ja lahendused. Paljudel inimestel ei olnud julgust seda hüpet teha ja seda ei saa ette heita. On meisse ju maast madalast süstitud arusaama, et iga töö jaoks on kuskil keegi, iga probleemi eest vastutab kuskil keegi. Tuleb lihtsalt kas oodata, leppida või maksta.

Võib-olla oli üleminek liiga järsk, tõepoolest. Või siis ei saa tegutsemist ja mõtlemist üksteisest lahku lüüa. Isegi mitte üheks päevaks, mille poolt räägib ka selleaastase talgupäeva lugu. Rohkem kui tuhat iseseisvalt ellu kutsutud ja organiseeritud talgukohta räägivad selget keelt, et ei ole vaja meie jaoks asju ette ära mõelda. Meie seas on tuhandeid ettevõtlikke, kes on võimelised ja motiveeritud teisi kaasa kutsuma. Ja leidub meie seas palju ka neid, kes on valmis appi sõitma võõra küla inimestele teise Eesti otsa. Sest midagi olulist ootab tegemist!

Kogukonnad tärkavad

Viimasel ajal räägitakse palju kogukonnana elamisest ja olemisest. Räägitakse sellest, et oleme linnadesse rännanuna selle oskuse kaotanud ja alles nüüd seda vaikselt taasavastamas. Võib-olla ei ole asi sugugi nii hull. Ehk pakuvad uued suhtlusvõrgustikud ja -kanalid seda uut ja senisest laiemat platvormi, mille pinnal kokku tulla.

Ka linnas. Sest inimeste kasvav soov oma elu ja ümbruskonna korraldamisel otse kaasa mõelda, rääkida ja tegutseda on selgelt tuntav. Ka koostegutsemise tegelikust potentsiaalist hakkab vaikselt arusaam tekkima.

Kolmele aastale tagasi vaadates tundub probleemi/väljakutse teadvustamine ning kohe lahenduse pakkumine see võluvalem, mis meid kõiki kaasa haarab ja liikuma paneb. See on eluterve ja normaalne elamise ja olemise viis. Nii üksikisiku kui kogukonnana. See vaikselt ootamine ja lootmine on meile suure vaevaga sisse õpetatud, aga ehk ei ole hilja ümber õppida?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta