Kevad on õige aeg, et rääkida šokolaadist, sest šokolaad on üks enim armastatuid ning tarbitavaid maiustusi maailmas: keskmiselt sööb iga  eurooplane või põhja-ameeriklane 5,2 kilogrammi šokolaadi aastas. Eesti leibkonnauuringu andmetel kulutas aastal 2012 eestimaalane keskmiselt 82 eurot suhkru ja maiustuste, sh šokolaadi peale. Arvutades võime öelda, et eestimaalane sõi umbes 4 kilo šokolaadi aastas. Šokolaadi populaarsus suureneb, aga sellele, kust tuleb maiustuse peamine koostisosa – kakao – ja millistes tingimustes seda toodetakse, pööratakse vähe tähelepanu.

Armastusega šokolaadi vastu peaksid kaasnema ka hool ja vastutus kakao kasvatajate, istandustes töötavate inimeste ja keskkonna ees. Eelmisel aastal andsid 12 000 eestimaalast allkirjad kampaania „Make Chocolate Fair!“ õiglasema šokolaadi toomise eest, mis koos 11 0826 allkirjaga Euroopast anti üle Euroopa šokolaaditootjate katusorganisatsioonile, Brüsselis asuvake CAOBISCO-le. See oli hea algus, sest tarbijana on meil tegelikult suur mõju parandamaks elu- ja töötingimusi talunikele ja töölistele, kes meile kakaod kasvatavad ja korjavad.

Enamik kakaost tarbitakse maailma põhjapoolsetes riikides, kakaod kasvatatakse aga ekvaatoriäärsetes troopilistes piirkondades ja üle 90% kakaost tuleb  jätkuvalt väikestest perefarmidest (4,8 hektarit või alla selle). 5,5 miljoni väiketaluniku jaoks on kakao põhiline sissetulekuallikas. Tööga kakaoistandustes teenib elatist üle 14 miljoni maapiirkondade töötajatest ja nende peredest. 2016. aastal  suureneb üleilmse šokolaadist tehtud maiustuste turu müügi netokäive hinnanguliselt 100 miljardi dollarini.

See on suur äri, mille vilju me naudime. Aga just siin peitubki paradoks – samal ajal kui turg suureneb ja kasumid kasvavad, võtavad miljonid kakaotalunikud kulude põhikoorma enda kanda, saades tulust endale aina vähem. 

Vahetult enne lihavõtteid välja tulnud uuring „Šokolaadi kibe külg: rahvusvahelise šokolaaditööstuse taga peituv tõde“ toob nähtavale sektoris valitseva tasakaalutuse ning kakaotootjate ees seisvad sotsiaalsed ja keskkonnaalased väljakutsed. Geograafiliselt keskendub uuring Lääne-Aafrikale – Ghanale, Elevandiluurannikule ja Kamerunile ja põhineb kampaanial „Make Chocolate Fair!“, 2012. ja 2015. aasta Kakaobaromeetril, International Labor Rights Forumi (2014) koostatud aruandel „The Fairness Gap“ ning muul avaldatud teaduskirjandusel. Uuringu tegid kampaania Suppy Cha!nge raames teadusreisil viibinud kodanikuühendused Saksamaalt ja Austriast, Südwind ja Global 2000.

Uuringu kohaselt teeb muidu magusa šokolaadi kibedaks ebaõiglane töötasu, halvad töötingimused, lapstööjõu kasutamine ja keskkonnareostus. Mõned faktid uuringust: Ghanas on kakaotaluniku päevane sissetulek 0,84 USA dollarit, Elevandiluurannikul isegi madalam – 0,50 USA dollarit. Ainuüksi Ghana ja Elevandiluuranniku kakaofarmides töötab kuni 2 miljonit last, üle 500 000 neist on seotud eriti ohtliku lapstööjõuga, mis kahjustab tõsiselt laste füüsilist ja vaimset tervist ning võtab neilt ära õiguse saada haridust. Naissoost kakaotalunike suhtes valitseb kakaosektoris suur ebavõrdsus.

Kakaod on võimalik kasvatada nii, et keemilisi taimekaitsevahendeid ehk pestitsiide ei kasutata nagu seda mahetootmises edukalt tehakse. Enamik tavatalunikest loodab aga tihti nende ainsaks sissetulekuallikaks oleva saagi kaitsmisel sünteetiliste pestitsiidide kasutamise peale. Tuleb välja, et kakaotootmises väidetavalt kasutatavast 26st pestitsiidist 8 on keelatud nii EL-is kui ka Kamerunis.

Kümned kodanikuühendused Euroopas, tootjate ühendused, ametiühingud ja uurivad ajakirjanikud teevad kõva tööd, et tarbijad oleksid teadlikud, millest tegelikult magus šokolaad koosneb ning et valitsused nii arenguriikides kui ka näiteks Euroopa Liidu liikmesriikides kujundaksid õiguslikud raamid inimeste töö- ja inimõiguste kaitseks ja ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks.

28 Euroopa kodanikuühendusest koosnev konsortsium algatas lisaks uuringule Supply Cha!nge kampaania raames üleeuroopalise pöördumise, soovitades poekettidel rakendada vajalikke sotsiaalseid ja keskkondlikke standardeid omatoodete, sh šokolaadi õiglasemaks ja säästlikumaks tootmiseks ja valitsustel ning Euroopa Liidul kujundama sellist õiglast ja jätkusuutlikku poliitikat, mis puudutab inimväärset elu ka teistes riikides.

Tundmata huvi, kuidas kakaod kasvatakse ja šokolaadi  toodetakse, panustame me arenguriikide tööliste madalasse elukvaliteeti ja keskkonna reostusesse, mis teeb šokolaadi kibedaks. Tarbijana võib aga igaüks meist olukorda muuta: teha läbimõeldud ja teadlikke ostuotsuseid ostes sellist šokolaadi, millel on õiglase kaubanduse sertifikaadid (Fairtrade, UTZ Certified), uurida poekettidelt, kust on pärit nende omatootena müüdav šokolaad või anda oma allkiri ja toetus.

MTÜ Mondo on aga tulnud appi eesti šokolaadivalmistajatele ja koostanud juhendi, miks ja kuidas minna üle õiglase kaubanduse toodangule. Uuring ja juhend on kättesaadavad aadressil mondo.org.ee/sokolaadi-kibe-kulg/.

Teeme šokolaadi magusaks nii meile kui ka kasvatajatele ja tootjatele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta