Kas te usute, et igal inimesel on kuskil oma teisik. Sarnaseid inimesi on ikka. Seda ma usun küll, aga et oleks suisa saja protsendilist teisikut kuskil, seda ma küll ei taha uskuda. See peaks olema ju minu kloon siis, sama grupi verega ja sama iseloomuga. Siis oleks see veel kuidagi usutav. Vikipeedia annab sõnale kloon järgmise selgituse: Kloon on raku või organismi vegetatiivne järglaskond ja seetõttu geneetiliselt ühetaoline.

Alustan oma juttu paljude aastate taguse juhtumisega. 2006. aastal sattus mu vend õnnetusse ja ta sai surma. Eriti lähedased me polnud, kuid läbi saime küllaltki hästi. Ma organiseerisin siis talle korraliku matuse vastavalt meie võimetele ja elu läks edasi omasoodu.

Elasin siis Kännukukke kandis, Tallinnas. Järsku hakkas seal ringi käima üks mees, kes nii tohutult sarnanes mu vennale. Iga kord kui ma teda nägin, tekkis mul tunne, et kohtasin viirastust.  

Esimesel korral, ma lausa ehmusin. Isegi tema riietusstiil oli sarnane nagu mu vend kodus kandis. Sarnased lontis põlvedega dressipüksid, kulunud ruuduline flanellpluus ja sinine, alati eest lahtine nailonjope punnis kõhu tõttu. Peale selle oli tal ka sarnased punakad vurrud nina all.

Vend varjas vuntsidega oma sünnimärke, mis olid tal vasakul ülahuule kohal. Ka juuksed olid kammitud sarnaselt ning sama värvi. Siis õnnestus ka mu tütrel teda näha meie kandis. Nägin teda edaspidi mitu korda meie rajoonis liikumas, kuid ei saanud kunagi nii lähedale, et oleksin kuulnud, mis keeles ta räägib.

Ikka kadus see mees mul käest enne, kui ma temani jõudsin. See tundus olema nagu õudusunenägu. Tahtsin temaga kokku saada ja selle müstika lahendada, aga samas kartsin ka kohutavalt.

Ühel hetkel ma ikkagi loobusin üritamast, sest mida ma oleks osanud temaga rääkida. Kui küsida võõralt inimeselt, et kes ta niisugune on, siis kas ta peab üldse mulle vastama. Kõige naljakam oli aga see, et peale sellise otsuse tegemist, ma enam ei kohanud seda meest või ei märganud teda ning sinna see kõik jäi. Suutsin selle seiga isegi unustada mingiks ajaks.

Läksid aastad ja ühel hetkel avastasin ma Tapa Muuseumi kodulehelt pildi meesterahvast, kes jällegi väga meenutas minu venda. Ainult, et see härra oli pildile jäädvustatud kahekümnenda sajandi algusaastatel ja oli Tapal tuntud ühiskonnategelane.

Jätan siin tema nime meelega mainimata. Näitasin seda pilti siis oma tütrele. Tema ei näinud üldse muud sarnasust, kui ühesugused ümmargused mehed. Arvas vaid, et ühe kandi inimesed ongi veidi sarnaste näojoontega ja kehahoiakutega. Meil oli siis tütrega sel teemal pikk ja põhjalik vestlus. Ju ta oli tüdinenud  nendest minu venna sarnaste meeste otsimise juttudest. Ta tegi mulle selgeks, et tegelikult igatsen venda nii kangesti ja seepärast näengi võõrastel inimestel temaga sarnaseid näojooni.

Me viisime peale venna surma oma ema Mamma alevisse venna majja elama. Ma ei ole tehnikaga eriti nutikas. Venna elamises polnud aga ühegi asja instruktsioone alles hoitud. Senine elu käis mul ikka nii, et kui midagi katki läks või streikima hakkas, tegi selle ikka vend korda.

Nüüd aga polnud järsku kelleltki küsida ega kellelegi loota. Pidin ise hakkama saama. Olin justkui üleöö täiskasvanuks saanud. Kole, kui inimene alles viiekümneselt saab aru, et on suureks saanud ja peab ise kõike korraldama. Muidugi tundsin vennast puudust ja vastamata küsimusi tekkis igal sammul.

Ka ema eest hoolitsemine jäi nüüd minu peale. Ma ei nurisenud sellepärast, sest see oli ju loomulik asi. Alevisse oli mul hulga lihtsam ema juurde käia. Sain ilmselt sellest sarnasuste müstikast aru tänu tütrele ja rohkem pole ma vennaga sarnaseid inimesi näinud või ei otsi enam neid.

Olen internetis vaadanud küll pilte, kus näidatakse kuulsate näitlejate teisikuid ja maalikunsti tippteostel kujutatud inimeste teisikuid. Saan väga hästi nüüd aru, et see on kõik otsitud sarnasused sensatsiooni nimel. Tean sedagi, et on võimalik fotosid oma tahtmise järgi tuunida. Seepärast ei võtagi ma neid pilte kunagi puhta tõena ja samuti on AI tänapäeval piisavalt arenenud, et selliseid pilte ise teha.

Vanasti öeldi, et mis on must-valgel kirjas, on ka tõde. Tänapäeval pole see aga sugugi nii. Peab ikka oma peaga mõtlema. Praegu kehtib pigem see tõde, mida võib öelda nii, et ära enne usu, kui kontrollinud pole. Nii palju siis mõtteid, mis tulid mul pähe, kui meenus üks vana seik seoses mu venna teisikuga.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta