Eelmisel kevadel sai korstnapühkijaga kokku lepitud, et ta teeb meile uue pliidi. Mamma vana pliit tõmbas halvasti ja ta läks ka ruttu külmaks. Vana inimene tahab ju hästi sooja olemist. Malmist pliidist polnud kauaks sooja andjat.

Kuna siis ei olnud pliidimeistril enam meie pliidi tegemiseks aega, lükkus töö sellele suvele. Tal oli juulis esimene vaba aeg seda ehitada ja mul oli just siis puhkus, seega leppisime kokku selle töö suhtes. Pliidi lammutamiseks ja uue ehitamiseks pidi kuluma nädal. Olin sellega nõus, sest suvel ei ole ju vaja kütta ja ema ei nuta külma pärast. Vana korstnapühkija oli meil selline tore mees, kes oskas vist küll oma sada ametit.

Käisime siis selle meistrimehega koos Tapal pliidi ehitamiseks vajalikku kraami ostmas. Kes siis ikka paremini teab, mida kõike läheb vaja kui pottsepp ise. Ladusime kõik asjad auto peale ja siis läks maksmiseks. Meister ütles korra, et midagi on kallimaks läinud. Ma oleks pidanud kohe selle lause peale reageerima ja tšekki kontrollima. Aga kiire oli ju, teised ootasid minu järgi. Sõitsime koju.
Töömees hakkas pliiti lammutama ja mina ning ema hoidsime eest ära, et mitte jalgu jääda. Õhtul hakkasin ma siis tšekki uurima, kui palju miski maksab. Poes oli nii palju asju korraga vaja ja sebimist oli hulgi. Seepärast tahtsin kõik rahulikult üle vaadata.

Avastus oli lausa ehmatav. Tšeki peal oli selgelt ja must-valgelt kirjas, et mulle müüdi kolm praeahju kõige muu kraami kõrval. Mis imepliiti mulle siis ehitama hakatakse, et sinna on vaja kohe kolme ahju? Ma ei kavatse ju ometi pagaritöökoda avada. Mõttel oli ju jumet, aga mina nägin ju ainult ühte ahju. Kus siis on kaks ülejäänut, mille eest raha küsiti? Mõtlemist oli kogu õhtuks.

Vaatasin internetist poe lahtiolekuajad ja busside sõidugraafikud järele. Otsustasin hommikul käia uuesti Tapal ära ja nõuda poest selgitust. Praeahi ei maksa ju sente, et ma sellega kedagi võiks nuumata. Sain kahju ju 137 eurot. Ega ma seda raha puu otsast korja ometi. Pean selleks ikka nädal otsa tööd tegema. Hommikul sõitsingi bussiga Tapale. Bussijuht tegi mulle poe juures kohe ekstra peatuse, sest see pood ei ole kesklinnas. Kohal olin nii veidi enne poe avamist. Oligi hea, kõik asjamehed on veel kohal. Ei ole ükski juhataja veel minema jooksnud

Täpselt kell 9.00 tehti uksed lahti. Olin esimene klient. Sain rääkida sama müüjannaga. See ehmatas ära ja tormas siis juhataja juurde. Läks tükk aega ja siis tulid nad juba koos tagasi. Küll nad koogutasid ja vabandasid. Sain oma raha tagasi ilma suurema sekelduseta. Hea seegi! Suur kivi veeres südamelt ära. Olin juba valmis kõigeks. Mul oli isegi valmis mõeldud, mida ja kuidas ütlen, kui tuleb sõnelus.

Tagasi kesklinna minnes mõtlesin asja veel kord läbi. Käisin toidupoes ka ära ja ostsin koju süüa kohe rohkem. Poest välja tulles nägin peatuses seismas mitut taksot. Otsustasin siis käigu pealt, et sõidan tagasi taksoga. Mul polnud aega bussi oodata. Pottsepp lubas tulla kella kümneks ja bussini oli veel kaks tundi oodata. Tapa pole nii suur linn, et leiaks sellisele ajale mõistlikku tegevust.

Rohkem seiklusi mul selle pliidi ehitamisega ei olnud. Pliit sai valmis ja tõmbas ilusti. Pagaritöökoda mul nüüd ei ole, sest see jäi ju avamata. Imepliiti kolme ahjuga ma ka ei saanudki. Töömees sai naerda ja ütles, et mul on hea fantaasia. Ainult, et tema kolme praeahjuga pliiti ehitada ei oska. Aga loo moraal on selles, et on ikka vaja kontrollida poes kõiki tšekke, mis sest, et kiire on. Nii väldite edaspidiseid sekeldusi.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta