Kõrgemate temperatuuridega intensiivistub auramine ning seetõttu suureneb ka sademete intensiivsus.[1] Pikaajalised trendid, mis langevad ajavahemikku 1900-2005, näitavad selgelt sademetehulga kasvamist mitmes ulatuslikus regioonis. Sademete hulk on suurenenud Põhja-Ameerika idaosades, Põhja-Euroopas ning Aasia põhja- ja keskosas.[2]

Kõrgemate temperatuuride tõttu on ekstreemsete sademejuhtumite esinemistihedus enamikus maismaapiirkondades suurenenud. [3] Ameerika Ühendriikides on sademete hulk viimase sajandi jooksul kasvanud 5% võrra. Globaalselt on sademete hulk viimase sajandi jooksul kasvanud 1% võrra. [4]

Samal ajal on täheldatud sademete vähenemisele omistatud kuivamist Sahelis (Sahara kõrbest lõunasse jääv lähisekvatoriaalne vöönd Aafrikas), Vahemere äärsetes piirkondades, Lõuna-Aafrikas ning Indias (vt. joonis 8.1). [5] Lähistroopika põhjaaladel on sademete hulk alates 1990. aastast vähenenud 3% võrra. Selles mängivad rolli ka muutused merepinna temperatuuris, tuule kiiruses ja suunas ning lumekatte ulatuses (lähistroopilistel liustikel).

Globaalse soojenemise jätkudes on see sajand oodata veelgi rohkem sademeid. Kõrgema temperatuuri korral suureneb nii sademete, kui ka auramise intensiivsus. Seetõttu on regionaalsed muutused erinevad - teatud piirkondades võib sademete hulk suureneda ning teistes piirkondades jällegi väheneda. Teadlaste sõnul kahekordistus põudade ulatus eelmise sajandi viimase kolmekümne aasta jooksul. Kõige enam mõjutas see Euroopat, Aasiat, Kanadat, Aafrika lõuna- ja idaosi ning Ida-Austraaliat. [6]

Intensiivsema auramise ja vähenenud sademete tõttu laienevad kõrbed, nagu on juhtunud Hiinas, kus liivatormide ulatus küünib isegi pealinna Pekingini. 1993. aasta liivatormi tagajärjel hukkus 85 inimest, vigastada sai 224 ning 31 jäi kadunuks. Liivatorm oli nii ootamatu, et õues mänginud lapsed ei jõudnud varju joosta. Liivatormi tagajärjel jäid puud ilma kõikidest oma lehtedest ning lisaks inimestele hukkus lihi 100 000 looma.[7]

Liivatormide kõrval tekitab Hiinas probleeme ka veepuudus - rahvastiku plahvatusliku  juurdekasvu, põllumaade niisutuse, tööstustusliku tarbimise ja soojade ilmade tõttu on Kollane jõgi (Jangtse) kokku kuivamas. 1997. aasta põua ajal ei ulatunud Kollane jõgi 226 päeval rannikuni. Kollase jõe veest sõltub ligikaudu 12% Hiina elanikkonnast. [8]

Kuumalained ja üleujutused

Sademetemustri muutumisega kaasnevad paratamatult ka üleujutused ja laiaulatuslikud kuumalained. Kuumalainete mõju teeb omakorda raskemaks asjaolu, et öised temperatuurid on viimaste kümnendite jooksul päevastest temperatuuridest rohkem tõusnud. Öised temperatuurid püsivad kõrged suurenenud veeauru sisalduse tõttu atmosfääris.

 
kristjan velbri 12

Joonis 8.1 Igaaastased sademete trendid: 1900 kuni 2000. Protsentuaalsed muutused sajandi jooksul (trends in percentage per century).

 

Õhusaaste ja kuumalaine koosmõjul hukkus Euroopas 2003. aastal erinevate allikate andmetel 35 000-50 000 inimest. 2004. aastal avaldasid Oxfordi ülikooli teadlased uurimuse, mille kohaselt oleks aastaks 2040 tüüpiline suvi soojem kui 2003. aasta kuumalaine ajal. Seda juhul, kui emissioonid kasvaksid IPCC A2 stsenaariumi järgi, mille kohaselt tõuseks temperatuur sajandi lõpuks 3°C võrra.[9] 2003. aasta kuumalaine tekitas ulatuslikku kahju ka majandusele - hävis 12,3 miljardi dollari väärtuses kindlustamata vilja ning metsatulekahjude tõttu hävis 1,6 miljardi dollari väärtuses metsa.[10]

Veelgi suuremat kahju tekitavad üleujutused, mis on globaalse soojenemise tõttu üha sagedamad ja intensiivsemad. Üleujutuste juures mängivad olulist rolli geograafia ning inimasustused. Vihmametsades viib vihmavesi ära suure osa lahtisest mullast ning mägisemates piirkondades tekitab laiaulatuslikke maalihkeid. Linnastunud aladel on vee äravool raskendatud, sest asfaldi ja hoonestusega kaetud maapind ei saa vihmavett endasse imada. Mitmed teadlased on seetõttu soovitanud hoonete katustele puid istutada ning säilitada olemasolevaid parke ja haljastatud alasid. Sademed võivad ummistada suurlinnade äravoolutorustiku ning uputada isegi teatud osa metroovõrgustikust, nagu on juhtunud New Yorgis. Suurbritannia rekordiliste 2000. aasta üleujutuste kogumaksumus küündis ühe miljardi naelani.[11]

El Nińo ja La Nińa

Et 70% Maast on kaetud veega, on sellelt toimuv aurustumine väga suure tähtsusega. Kõige tähtsam ookeani-atmosfääri tsükkel on El Nino, tuntud ka ENSO (ingl. k. El Nińo Southern Oscillation, kahe faasi koondnimetus [12]) nime all, millel on kaks üksteisest selgesti eristatavat faasi - El Nińo ja La Nińa. ENSO paikneb Vaikse ookeani troopilises osas - see laiub Indoneesia ja Peruu vahel. Tavaliselt puhuvad passaadid idast läände lükates Indoneesia ja Guinea saarte lähistele kuni paarisajameetrise soojaveekihi, mille pinnatemperatuur võib ulatuda isegi 30°C. Sellega kaasnevad rohked sademed ning äikesetormid .

 

Iga kahe kuni seitsme aasta tagant see protsess nõrgeneb või koguni pöördub. El Nińo aastal puhuvad passaadid vastupidises suunas - läänest itta. Selle käigus suureneb Peruu ranniku lähistel oleva soojaveekihi paksus. See suurendab põudade tõenäosust Indoneesias, Austraalias, Lõuna - Ameerika põhjaosas, Indias ja Kagu - Aafrikas.

Tavaliselt kaasnevad sellega pehmed ja kuivad talved Kanadas ja Ühendriikide põhjaosas ning jahedad ja niisked talved Ühendriikide lõuna- ja edelaosas. La Nińa aastatel on olukord tavaliselt vastupidine. Globaalse soojenemise tagajärjel võivad El Nińod muutuda tugevamaks ning sagedasemaks. Kuid see ei ole päris kindel - osad kliimamudelid ennustavad ENSO tsüklite nõrgenemist, teised seevastu pidevat El Nińo sarnast kliimat sealjuures veel eriti tugevate El Nino ja La Nina faasidega.[13] Selge on see, et El Nińo aastad mõjuvad laastavalt nii troopilise Vaikse ookeani lääneosale, kui ka Amazonase metsa juurdekasvule. Ookeanivee ümberpaiknemise põhjused ja kõik tagajärjed Maa ilmastikule ei ole selged, kuid El Nińo talvedel täheldatakse Euroopas enam külmade õhumasside järske sissetunge, La Nińa aga põhjustab reeglina ühtlast pehmepoolset ilma.


Kasutatud kirjandus
1. Precipitation and convection, IPCC: "Climate Change 2001: Working Group I: The Physical Science Basis. Technical Summary", 2001, saadud: 15.03.2008
2. lk. 6, IPCC: "Climate Change 2007: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary for Policymakers", 2007
3. ibid
4. lk. 55, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
5. ibid
6. "Drought's Growing Reach: NCAR Study Points to Global Warming as Key Factor", 10.01.2005, http://www.ucar.edu/news/releases/2005/drought_research.shtml, saadud: 14.03.2008
7. lk. 132, Lynas, M. "High Tide", 2004
8. lk. 138, Lynas, M. "High Tide", 2004
9. lk. 52, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
10. Allen, M. "Human influence on weather risk: The 2003 European Heat-wave", 2004, saadud: 14.03.2008
11. lk. 15, Lynas, M. "High Tide", 2004
12. Eerme, K., "Soe El Niño, külm La Niña", Horisont 3/2007
13. lk. 112, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006


Avaldatud tekst on kaheksas osa Kristjan Velbri raamatust: "Globaalne soojenemine ja kliimamuutused".

Kristjan Velbri blogi asub aadressil: maakond.blogspot.com