Veemasside liikumine

Golfi hoovus ja selle jätk Põhja - Atlandi hoovus on osaks tervet maailmamerd katvast konveriersüsteemist, mis reguleerib maailmamere soojusenergiavahetust ja seeläbi ka Maa kliimat. Golfi hoovus on Mehhiko lahes alguse saav sooja vee voolus, mis liigub tuule mõjul mööda Ameerika Ühendriikide idarannikut. Euroopa suunas liikuvat Golfi hoovuse jätku nimetatakse Põhja - Atlandi hoovuseks, sest selle liikuma panevaks jõuks on temperatuuride ja soolsuse erinevused võrreldes Lõuna poole liikuvate veemassidega. Iirimaa lähistel jaguneb Põhja - Atlandi hoovus kaheks ning jahenenud veemassid liiguvad vastavalt Põhjamere ning Gröönimaa ranniku suunas.

Elurikkus ja looduskaitse
KRISTJAN VELBRI, Uurimuse "Globaalne soojenemine ja kliimamuutused" XII peatükk
20. veebruar 2009

Põhja - Atlandi hoovuse tõttu on Suurbritannia ning Põhja - Euroopa kliima keskmiselt pehmem, kui samadel pikkuskraadidel asuvates paikades nagu Siber ja Alaska. Põhja poole liikudes annab hoovus suure osa oma soojusest atmosfääri ning tuuled viivad selle soojuse Euroopa suunas.

Aurumise tõttu langeb vee temperatuur ning suureneb hoovuse soolsus, mistõttu muutub vesi raskemaks. Seega hakkab vesi vajuma ning liigub konveierskeemi järgides tagasi Lõuna poole.

Vee temperatuur ning soolsus on siinjuures väga olulised - see hoiab ära sooja ning külma hoovuse kokkupuute, sest kokkupuutel hoovus peatuks. Lihtsaid füüsikareegleid järgides liigub soe hoovus pinnapealsetes kihtides ning külm ja soolasem vesi alumistes kihtides. Veemassi vajumine ja Lõuna – Atlandis soojenemise mõjul toimuv pinnaletõus hoiab konveieri käigus.

Problemaatiliseks võib kujuneda temperatuuritõusu mõjul sulama hakanud jäämassid Gröönimaal ning Arktikas, mille sulavesi otse Põhja - Atlandi hoovusesse voolab. Magevesi langetab vee soolsust ning muudab selle seeläbi kergemaks. Nii võib hoovuse liikumine kokku puutuda Euroopasuunalise sooja hoovusega ning Põhja - Atlandi veeringluse ajutiselt või isegi tuhandeteks aastateks peatada.

Golfi hoovuse seiskumisel ähvardaks Euroopa tunduvalt külmem kliima, kuid ka kõige aggressiivsemate prognooside kohaselt ei juhtu see enne sajandi möödumist. Tagasipöördumispunktis on kõige olulisem vee soolsus kuid täpsete mõõtmiste tegemine on äärmiselt keeruline ning seetõttu ei ole teadlased Põhja - Atlandi hoovuse seiskumise tõenäolisuses ega ajalistes piirides ühisele arvamusele jõudnud.

Siiski on mitmete teadlaste sõnul Golfi hoovuse tugevus vähenenud. Suurbritannia Rahvusliku Okeanograafiakeskuse (National Oceanography Centre) teadlaste 2005. aastal avaldatud uurimustulemuste järgi on Golfi hoovuse tugevus viimase 12 aastaga langenud ligi 30% [1].

Varasematel aastatel (1957, 1981, 1992) läbi viidud uurimuste käigus olid muutused hoovuse tugevuses piiratud. Põhja - Atlandi hoovuse nõrgenemist on kinnitanud ka Cambride’i ülikooli füüsikaprofessor Peter Wadhams. Kuningliku Mereväe allveelaevade pardal läbi viidud uurimustulemusi kommenteerinud Wedhami sõnul on hoovuse tuleneb hoovuse nõrgenemine kliima soojenemisest. «Alles hiljuti leidsime me merest tohutuid «korstnaid», kus külma ja tiheda vee sambad 3000 meetri sügavusele merepõhja langesid.

Nüüd on need peaaegu kadunud,» märkis Wadhams. «Kui külm vesi põhja vajus, asendus see lõunast voolava soojema veega, mis hoidis veeringlust käigus. Kui see protsess peatub, jõuab Euroopasse vähem soojust,» selgitas ta. [2]

Ka Põhja - Ameerika Kosmoseuuringute Administratsiooni (NASA) Goddard’i Kosmoselendude Keskuse (Goddard Space Space Flight Center) teadlased on koostöös Washingtoni ülikooli teadlastega jõudnud järeldusele, et Golfi hoovus on 1990. Aastetel tunduvalt nõrgenenud. [3] NASA mõõtmised on tehtud kasutades satelliitvaatlusi, mis koos ookeani paigutatud poidelt saadud andmetega annab süsteemse ning usaldusväärse ülevaate hoovuse tugevusest.

Golfi hoovuse nõrgenemist toetavate faktide vastu kõneleb aga tõik, et teadlased on alles hiljuti hakanud hoovuseid täpsemalt uurima. Korraldatud uurimused on olnud väga lühiajalised ja ei anna seetõttu terviklikku ülevaadet. Golfi hoovuse kiirus on muutlik ning erinevatel aastatel läbi viidud uurimustööd võivad langeva trendi asemel hoopis hoovuse tugevuse muutlikust näidata.[4] ÜRO kliimapaneeli raporti sõnul Atlandi hoovuse teatud piirkondades kümnendite jooskul näha selget hooajalisust ning seega ei saa väita, et trend on hoovuse aeglustumine poole. [5]