Juba lapsena tõi aasta vabatahtliku tunnustuse pälvinud Reet Allikvere kõik haiged loomad ja linnud koju ja ravis terveks. Nii pesitseski tal kapis kanapoeg ja ülikooli ajal lustis ühiselamus kutsikas. 2004. aastast tegutseb Reet vabatahtlikuna loomade päästmisega MTÜ-s Kassiabi.

Vahel paluvad Reeda lapsed rääkida emal oma lapsepõlvest lemmikloomalugusid. Maalt pärit ja loomade keskel üles kasvanud naine räägib siis näiteks ühest tibust, kellele ei antud suurt elulootust. Aga Reet võttis tibu oma kappi elama ja ravis terveks. Nii käis kana hiljemgi kapis munel - muudkui kaagutas köögiakna taga, kuni sisse lasti. Kui muidu kulgeb vanade, munemise lõpetanud kanade tee toidulauale, siis Reeda kana vastu ei julgenud keegi kätt tõsta ja lind elas kõrge vanuseni.

Või siis räägib Reet, kuidas ülikooli ajal müüs Tartus üks viinanina turul kutsikat. Kuna Reedal koera ostmiseks raha polnud, käis ta nii kaua mööda linna ringi, kuni sai viis rubla kokku ja ostis kutsika ära. Koerake sai dekaani järgi nimeks Aabner ning elas Reeda ja teiste noortega ühiselamus.

Kasside juurde viis laste iseseisvumine

Hiljem, kui naisel sündisid tütar ja poeg, peres loomi ei olnud. Kuid kuus aastat tagasi, kui lapsed olid kasvanud juba nii suureks, et tuli aeg kodust lahkuda ja Reet jäi abikaasaga kahekesi ning vaba aega tekkis rohkem, hakkas naine uuesti rohkem loomadele mõtlema. Ta laskis tuua Laagri loomade varjupaigast endale koju kassi, kelle eest saaks hoolitseda. Ise naine oma kaastundlikku meelt teades varjupaika kohale minna ei julgenud, kuna oli kuulnud sellest kohutavaid lugusid.

Reeda esimene hoiukass oli Mannu. Kassi sai naine koos õhupüssikuulidega, nii et looma põetamine ja ravimine läks maksma 3500 krooni. Mõistagi ei saanud Reeda pere algul aru, miks ema maksab võõra kassi ravi eest nii palju raha. Kuid Reet oli oma näpu andnud... Algul laskis ta tuua varjupaigast kasse siiski enda juurde, kuid mõne kuu pärast julges juba ka ise kohale minna.

Varjupaigas käis kasse abistamas teisigi hea südamega inimesi ja nii saigi kokku üks tore seltskond - 5-6 inimest -, kes hakkas tegelema kodututele kassidele kodude otsimisega ja hoiukodude pakkumisega. Algul vahetati infot Delfi lemmikloomafoorumis ning 2006. aastal loodi Reeda eestvedamisel MTÜ Kassiabi, mille juhatuse esimees on naine olnud ühingu asutamisest saati.

MTÜ asutamise järel hakkas selle ümber koonduma ka vabatahtlike ring. Täna võtab Kassiabi igapäevatööst osa 40-50 inimest. Kassiabi kiisud elavad vastavaks otstarbeks üüritud pinnal, igal toal on oma meeskond ja toavanem. Iga meeskond katab graafikuga toa koristamise nädala aja jooksul.

Kuid lisaks on vabatahtlikke, kes aitavad transpordiga jne. On ka selliseid, kes käivad teiste vabatahtlikega koos lihtsalt vahel kassidega mängimas. Lisaks kasside eest hoolitsemisele, loomade kliinikusse või uude koju viimisele ning hoiukodude toidu ja tarvikutega varustamisele tegelevad vabatahtlikud ka kodu otsivate kasside kuulutamisega lemmikloomafoorumites ning mujal, korraldavad messidel, kassinäitustel jt üritustel osalemist, valmistavad heategevuslikuks müügiks käsitööesemeid, hoiavad töös ühingu kodulehte ja uuendavad selles pidevalt infot kodu otsivate loomade jm vajaliku kohta, valmistavad infomaterjale, vastavad infomeilile saadetud kirjadele ja teevad palju muud.

Jagab kodu mitmekümne loomaga

Kassid elavad ka vabatahtlike kodudes. Peamiselt elavad ajutistes hoiukodudes kassipojad, kuna nende eest on raskem hoolitseda. Näiteks üks kassipoegade hoiukodu asub Reeda juures kodus. Tal on selleks väikestele kiisudele ehitatud eraldi ruum ning n-ö kõrghooajal elab seal kuni 30 kassipoega. Kuue aasta jooksul on neid naise juures elanud üle tuhande. Kui kassipojad on haiged, tuleb neid vahel käia öösel lausa iga kahe tunni järel vaatamas nagu imikuid ja päeval joosta töö juurest koju neid söötma. Lisaks Kassiabi kiisudele on Reedal veel omal kolm kassi ja koos tütre koeraga ka kolm koera.

Kassiabi hoole all viibib pidevalt 70-80 kodu kaotanud looma. Järjekord on aga ikkagi ukse taga. Ühingul on oma infotelefon, millele teatatakse päeva jooksul kümnetest kassidest. "Eks see ole meie enda tegevuse tulemus," ütleb Reet. "Ega kasse pole juurde tulnud, inimeste teadlikkus on tõusnud." Samas kõiki kasse Kassiabisse vastu võtta ei saa, kuigi tahaks, sest ühing elatub annetustest.

Kasside eest hoolitsemisel on oluline tunda nende haigusi ja harjumusi, teada, kuidas kassidega toimetada ja mida nende puhul märgata. Kassiabilised on kõike seda õppinud samm-sammult. Reet ütleb uhkusega, et tema abilised on osavamad kasse ravima ja neile diagnoose panema kui mõne eliitkliiniku loomaarstid. Seda sellepärast, et viimased ei tunne kassihaigusi, kuna tegelevad tõukassidega. Tänavakassid pole eliitkliinikutes teretulnud. Kui kassikatku puhul soovitavad palju kliinikud looma üldse magama panna, siis kassiabilistel on katku ravis väga head tulemused.

Liivakastist paistab kätte kassi tervis

Kassiabiliste suurimad rõõmud võivad teistele inimestele tunduda väga veidrad. Näiteks kui kassipoeg ei söö üldse ja on näha, et tõenäoliselt ta hommikuni ei ela ning kui ta siis võtab oma väikesed jalad alla ja läheb söögikausi juurde ja võtab ampsu, siis on Reeda sõnul selline tunne, et justkui tiivad kasvaks selga. Või kui kassipojal on kõht lahti (mida väikesed kiisud eriti üle ei ela) ja ravi õnnestub ning on näha esimest junni, siis on rõõm nii suur, et kassiabilised kirjutavad oma ühisesse listi ja rõõmustavad koos. "Kui keegi teine meie meililisti loeks, siis see võib mõnele kohutavalt totter tunduda. Aga junn tähendab elu, see on esimene asi, mille järgi hinnata kassi tervist," ütleb Reet.         

Praeguse aja märk on tema sõnul see, et loomadest loobutakse üsna palju. Majanduse kõrgajal töötati end üles, võeti laenu ja osteti korter ning masu ajal töötuks jäänuna ei ole nüüd enam raha elukoha eest maksta. Kolitakse üürikorterisse ja loom antakse ära. Teisena tuuakse loomadest loobumisel põhjuseks tihti laste saamine. Samas ei saa Reet aru, miks peaks loomad lapse sündides ära saatma. Et mis loomad need siis sellised on või kuidas neid kasvatatud on? Ja miks nad ei saa lapsega koos kasvada? Kolmas põhjus loomadest loobumisel on väide, et sõidetakse välismaale. Kui Reet siis küsib, et millal sõit on, kõlab vastus: homme. Justkui oleks kassiomanik lahkumisest täna teada saanud.

Ja kui Reet ütleb, et aga looma eest on raha ka vaja maksta, siis kõne katkeb. Seejärel ongi alust kahtlustada, et see kass leiab end tänavalt. Kodukasse aga Kassiabi tasuta hoiule ei võta, sest inimesed annetavad neile siiski tänavakasside aitamiseks. Oma aadressi kassiabilised avaldada ei soovi, kuna siis hakataks neile kasse ukse taha tooma. Seda on juhtunud - kunagi seisis ühingu lävepakul näiteks kingakarp, sees kassiema kahe pojaga. Sellist asja ei taha Reet ega tema abilised enam kunagi näha.

Prügikastist lumehange ja rotimürgini

Reeta kurvastab väga, kui kergekäeliselt inimesed loomadest loobuvad. Näiteks ütles üks loomaomanik, et vahetas kodus mööbli välja ja kassi värv uue toakraamiga ei sobinud. Tegi ta nalja või mõtles tõsiselt, igatahes kassi ta ära andis. Või siis sokutatakse pisikesi imearmsaid kassipoegi prügikasti. Või on kassidele söödetud rotimürki. Või on neid värviga üle võõbatud. Selliseid kasse on Kassiabis palju olnud. Või ühel jõuluõhtul jäeti Jõgisool kuuajased kassipojad lumehange. Loomad jäid nii haigeks, et Reet veetis neid katkust terveks ravides terve jaanuarikuu unetuid öid. Need olid kõige väiksemad kassipojad, kelle naine on suutnud terveks ravida. Ja katkust õnnestub nii väikseid kassipoegi üldse harva päästa. "Inimeste julmusel ei ole piire. See pool ongi asja juures hästi raske. Välismaal saavad loomakaitsjad isegi psühholoogilist abi," teab Reet rääkida.

Kurb teema on tema jaoks ka vanainimeste kassid. Kui vanainimene sureb, on tihti ta lähedaste esimene mure, kuidas kassist lahti saada. Kõige hullem on see, kui kassid jäetakse toidu ja joogita lihtsalt korterisse üksi. Selliste korterite uksi on politseiga avamas käidud. Tegelikult saaks memmed Reeda sõnul oma kasse kaitsta, kirjutades nende eest hoolitsemise kohustuse oma testamenti sisse.

Kui 2006. aastal leidis Kassiabi kaudu kodu 640 kassi, siis masu on jätnud oma jälje ja nüüd võetakse loomi poole vähem ehk aastas 300 ringis. Üldse on kuue aasta jooksul leidnud Kassiabi kaudu kodu umbes 4000 kassi. Suvel soovitakse peamiselt kassipoegi, talvel täiskasvanud kasse. Paraku elab Kassiabis ka kasse, kes on kodu oodanud juba kaks aastat, paar arglikumat kassi isegi kolm aastat.

Selleks, et Kassiabi omadega rahaliselt hakkama saaks, tuleb pidevalt vaeva näha. Kuus kulub kasside hooldamisele vähemalt 30 000 krooni, lõviosa võtavad sellest ravikulud. Ühingu rahastus tuleb loomasõprade annetustest, heategevuslikust müügist või mõne kindla otstarbega projekti (nt trükised) jaoks eraldatud rahadest. Kuid vaatamata masule on ühing suutnud oma tegevust samas mahus jätkata.

Suuresti kulub kassidele ka vabatahtlike abiliste endi raha. Näiteks Reet isegi panustab bensiini, elektri, telefonikulu ja loomatoiduga 3000-4000 krooniga kuus. Muidugi ei saa paljud sellisest asjast aru. Aga selle peale naerab Reet: "Eks igaüks läheb lolliks omamoodi. Mõni joob selle raha maha või läheb kasiinosse. Võiks ju ka küsida, et miks ta läheb ja mängib need miljonid maha?" Kui ikka kiisude silmad säravad ja uutest kodudest saab uudiseid, on rõõm ärategemisest nii suur, et raha ununeb.

Põhitöö kõrval täiskohaga vabatahtlik

Kõigi nende kasside murede ja rõõmude kõrval on Reet käinud koguaeg põhitööl - juristiharidusega naine töötab kohtunikuna. Kuid kogemuse põhjal teab ta öelda, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. "Kui jääd teleka ette lihtsalt seriaale vaatama, on mõnus küll aga mõtled hiljem, et mida ma siis juurde sain?" arutleb ta. Kui öeldakse, et aega ei ole, ei ole see tema sõnul tõsiseltvõetav. Kui aega planeerida, siis jõuabki rohkem. Samas tunnistab naine ausalt, et väsib vahel ära, sest tegelikult on ju Kassiabi juhatamine täiskohaga töö. Ent ta ei väsi füüsiliselt, vaid emotsionaalselt. Sest kui kassipoeg sureb, mõtleb naine, et miks ta teeb endale kõike seda, põletab iseennast. Siis vaatab ta aga kiisude uutest kodudest tulnud uudiseid ja see annab jälle jõudu ning tasakaal taastub.

Hiljuti sai Reet teist korda vanaemaks ja tunneb, et tahaks rohkem selles rollis olla, kuid kasse samas maha jätta ka ei suuda. Sest ta leiab, et vabatahtlikult tegutsemiseks on vaja eestvedajat, n-ö hullu. "Et olla edukas, peab olema üks või paar pöörast eesotsas. Inimesi on alati võimalik kaasata, aga selleks peab olema fanatismi ja energiat. Kui ise selle asja sisse annad, läheb see ka liikuma," teab ta. Mitte et Reet arvaks, et ta on asendamatu, kuid ta tunneb, et Kassiabi on justkui tema oma laps.

Siiski tahab Reet rõhutada, et üksi ei suudaks ta midagi ära teha, kui ta kõrval ei oleks selliseid tublisid vabatahtlikke, kellega koos seda küllaltki rasket koormat kanda. „Tahan tänada kõiki vabatahtlikke, kes ei säästa oma aega ja energiat, et mitte ainult viriseda, vaid midagi reaalselt ära teha, millest ka ühiskonnale kasu tõuseb," ütleb ta. Kassiabiliste jaoks oleks kõige õnnelikum päev see, kui nende majas ei ole mitte ühtegi kassi. Küll teeks rõõmu, kui kõik kiisud elavad mõnusates kodudes ning infotelefon vaikib ega kutsu järele vigastatud loomale.

REET ALLIKVERE (49)

Reet Allikvere on kuus aastat tegelenud kodutute loomade päästmisega ning olnud loomasõprade liitjaks ja mentoriks. Ta on juhtinud ja suunanud mitmekümnete vabatahtlike tegevust kodutute loomade olukorra parandamisel. Reeda eestvedamisel asutati 2006. aastal MTÜ Kassiabi, mis on uutesse kodudesse aidanud ligi 4000 looma, tegelenud ennetus-ja teavitustööga ning panustanud loomapidamise kultuuri tõstmisesse. Reet koordineerib vabatahtlikult organisatsiooni tööd ning innustab inimesi tõstma esiplaanile humaanseid väärtusi. Ta õpetab endast nõrgemat märkama ning teda aitama.

MTÜ Kassiabi juhatuse liikmed

2010. aasta vabatahtlikke tunnustati 5. detsembril Tartus toimunud tunnustamisüritusel. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse poolt said tunnustuse 15 innustust pakkuvat vabatahtlikku, Reet nende seas. Tunnustamisürituse patrooniks oli Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta