Selleaastane Nobeli majanduspreemia anti kolmele teadlasele, kes suutsid oma teadustööga tõestada, et jõukaks võib saada iga ühiskond – religioonist, rahvusest, keelest, kliimast ja loodusest olenemata. Nad uurisid seda küsimust majandusteaduse, politoloogia ja ajaloo vaatevinklist ning leidsid, et jõukuse järjepidevaks kasvuks on ühiskonnal vaja õigesti loodud institutsioone, mille kaudu saab majanduspoliitika kujundamisse kaasata enamiku ühiskonnaliikmete huvid.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Ricardo Vicente, Eesti Panga ökonomist
- 11. detsember 2024
- Foto: Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Sel aastal läks Nobeli majanduspreemia Daron Acemoglule (MIT), Simon Johnsonile (samuti MIT) ja James A. Robinsonile (Chicago ülikool) institutsioonide kujunemise ja nende jõukusele avaldatava mõju uurimise eest. Nad pälvisid auhinna peamiselt kahe seotud teooria eest: esiteks, kuidas määravad jõukuse kaks konkreetset institutsioonitüüpi ehk kaasavad ja välistavad institutsioonid[1] ning teiseks, kuidas sellised institutsioonid püsivad ja muutuvad (nt kaasavast välistavaks).
Nobeli preemia pälvinud teadlased selgitavad, miks on mõned riigid rikkad ja teised vaesed, aga ka seda, miks on mõned kunagi rikkad riigid praegu suhteliselt vaesed ja vastupidi.
Teadlased selgitavad, miks on mõned riigid rikkad ja teised vaesed, aga ka seda, miks on mõned kunagi rikkad riigid praegu suhteliselt vaesed ja vastupidi. Nad räägivad sellestki, miks püsivad ühiskonnas pika aja vältel institutsioonid, mis ei edenda jätkusuutlikku kasvu, ja kuidas neid muuta.
Autorite järgi on kaasavad institutsioonid sellised, mis soodustavad majanduspoliitika kaudu enamiku majanduslikke huve, ent välistavad institutsioonid soodustavad vaid väikese osa elanikkonna huve. Näiteks varaõiguste tagamine ja kõigi inimeste töövabaduse võimaldamine hinnatakse kaasavateks, eliidi võimalus vara konfiskeerida ja sunnitööst kasu saada on välistav.
Esimest tüüpi ehk kaasavad institutsioonid viivad jätkusuutliku majanduskasvu ja jõukuseni, kuna need võimaldavad majandusel mitmekesistuda erinevatesse sektoritesse ning inimestel ja ettevõtetel inimkapitali ja füüsilisse kapitali investeerida, kaubelda, osaleda teadus- ja arendustegevuses ning innovatsioonis. Samuti võimaldab selline mudel „loovat hävingut“ ning tööjõu liikumist väikese tootlikkusega sektoritest suure tootlikkusega sektoritesse. Lühidalt on kaasavad institutsioonid kõik sellised õiguslikud või poliitilised kokkulepped, mis toovad elanikkonna enamikule majanduslikku kasu ja soodustavad tänapäevast majanduskasvu.
Teist tüüpi ehk välistavad institutsioonid võivad küll tekitada kasvu, kuid see kasv ei ole jätkusuutlik. Majanduslik areng kestab nii kaua, kuni kestab mõni loodusvara või kuni suur hulk inimesi viiakse väikese tootlikkusega sektoritest suure tootlikkusega sektoritesse, näiteks põllumajandusest tööstusesse või nii kaua, kui elanikkonda on võimalik hoida sunnitöö seisundis. Kui aga välistavad institutsioonid domineerivad, siis puudub isegi mitmekesise majandusstruktuuri korral motivatsioon investeerida või uuendusi teha, sest püsib kapitali või sissetulekute konfiskeerimise risk.
Kaasavad institutsioonid on kõik sellised õiguslikud või poliitilised kokkulepped, mis soodustavad enamiku elanikkonna majanduslikku kasu ja võimaldavad kaasaegset majanduskasvu.
Acemoglu, Johnson ja Robinson (2001 ja 2002) uurisid maailma eri piirkondade koloniaalajalugu ja leidsid silmatorkava mustri. Nendes maailma piirkondades, kuhu asus palju Euroopast pärit elanikke, aitasid nad kaasa institutsioonide sünnile, mis soodustasid enamiku huve. See oli kasulik Euroopa asunikele endile, kuna nad moodustasid elanikkonnast enamiku ning sellised institutsioonid motiveerisid suurt osa ühiskonnaliikmetest majandusega tegelema.
Seevastu kohtades, kuhu asus vähe eurooplasi ja kus enamiku moodustasid põlisrahvad, valisid eurooplased oma huvides institutsioonid, mis eelistasid vähemust. Üheks selliseks institutsiooniks oli põliselanike sunnitöö.
Erisugused koloniseerimismustrid määrasid suuresti ära, millised riigid on tänapäeval rikkad või vaesed. Kuid Acemoglu, Johnsoni ja Robinsoni teooriad ei kehti mitte ainult endiste kolooniate ja metropolide kohta, vaid ka kõigi riikide ja ühiskondade kohta igas ajaloolises ajastus.
Kõik autorid on majandusteadlased ja enamik nende teadusartikleid on avaldatud majandusajakirjades. Sellest hoolimata panustavad nad majandusteaduse kõrval ka politoloogiasse. Tegelikult ongi institutsioonide ja nende mõju ning režiimimuutuste uurimine pigem tüüpiline politoloogiale ja poliitilisele sotsioloogiale kui majandusteadusele. Kuigi nad ei esita uusi ajaloolisi tõendeid, pakuvad nad uut lähenemist poliitiliste üleminekute tõlgendamiseks – sellega on muidu tegelenud ajaloolased. Nende artiklites ja raamatutes on alati rikkalikult ajaloonäiteid kogu maailmast ja kõigist ajastutest. Ajalugu on esitatud nii teoreetiliselt ehk uurimisobjektina, mida autorid tahavad selgitada, aga ka nende teooriate tõestusena. Autorid loovad sel viisil väga rikkaliku kombinatsiooni sotsiaalteaduste triumviraadist: majandusteadusest, politoloogiast ja ajaloost.
Selgitades riikide jõukuse erinevusi institutsionaalsete erinevuste kaudu, lükkavad autorid kindlalt ümber selgitused, mis seletavad jõukuse erinevust füüsilise geograafia või kliimaga, aga ka sotsiaalsete aspektidega nagu kultuur, religioon, rahvus või rass. Teadlaste järeldus on selge: niikaua kui institutsioonid on kaasavad, ei ole neil teguritel majanduskasvule tegelikult mingit tähtsust, sest need ei tee kasvu lihtsamaks ega raskemaks.
See tähendab, et iga ühiskond võib saavutada jõukuse sõltumata oma religioonist, keelest, kliimast, taimestikust, loomastikust või muust. See tähendab ka, et pole mingit erilist põhjust arvata, et mõni konkreetne rahvas oleks vaikimisi rohkem või vähem võimeline jõukust saavutama. Vaja on vaid õigeid institutsioone.
Iga ühiskond võib saavutada jõukuse sõltumata oma religioonist, keelest, kliimast või muust. Vaja on vaid õigeid institutsioone.
Nobeli preemia pälvinud teadustöö praktiline kasu seisneb arusaamises, et iga maailma ühiskond võib olla majanduslikult edukas, kui enamik selle inimesi saab kasu kaasavatest institutsioonidest. Selle arusaamise laiem levik võib aidata vältida poliitilisi vigu ja suunata tõhusamate arengupoliitikate kujundamist. Kuigi nad võib-olla ei teadvusta seda otseselt, annavad Acemoglu, Johnson ja Robinson oma panuse ühtsema inimkäsitluse kujundamisse, jäädes samas truuks majandusteaduse intellektuaalsele traditsioonile: kogu inimkond koosneb üksikisikutest, kes reageerivad stiimulitele ja saavutavad õigete stiimulite korral materiaalse heaolu.
Mida saab siit kõrva taha panna juba jõukas riik, kus on kaasavad poliitilised ja majanduslikud institutsioonid, nagu Eesti?
Maailm on muutunud alates 2013. aastast vähem demokraatlikuks ja alates 2006. aastast vähem vabaks.[2] Sellised suundumused mõjutavad ka rikast maailma. Näiteks on Poolas ja Ungaris langenud valimisdemokraatia indeks.
Kui rääkida Acemoglu, Robinsoni ja Johnsoni tööst koos olemasolevate tõenditega demokraatiat ja vabadust mõjutavate trendide kohta, peaksid Eesti inimesed meeles pidama, et institutsioonid muutuvad – mõnikord paremuse, mõnikord halvemuse poole. Kaasavus, institutsionaalne kvaliteet, demokraatia ja isegi vabadus on haprad. Rikkad ja kaasavad ühiskonnad ei tohiks võtta oma institutsioone iseenesestmõistetavana ega suhtuda ükskõikselt ohtudesse, mis vabadust ja jõukust tagavat korda varitsevad. See kehtib kahtlemata ka Eesti kohta, sest Eesti instutsioonid saaksid olla paremad ja kodanikuühiskond aktiivsem.
Nagu Euroopa Komisjon oma riigipõhistes soovitustes pidevalt rõhutab, kasvab Eestis ebavõrdsus, sotsiaalne turvavõrk on ebapiisav ning pealinna ja ülejäänud riigi vahel püsivad lõhed.[3] Kui suur hulk inimesi tunneb, et poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed korraldused ei kaasa neid ega vasta nende vajadustele, võib väheneda toetus demokraatiale ja suureneda toetus populismile ja illiberalismile.
Muu hulgas uurib selle aasta Nobeli laureaatide töö kriitiliste pöördepunktide mõju – need on väga olulised, enam-vähem ootamatud sündmused, millel võivad olla märkimisväärsed ja raskesti ennustatavad tagajärjed. Kaks hiljutist sellist sündmust on koroonaviiruse pandeemia ja Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse.
Sellised olukorrad võivad viia institutsionaalsete muutusteni mis tahes suunas. Seetõttu on ülioluline, et kodanikuühiskonnad jääksid valvsaks ja jälgiksid eliidi käitumist kullipilguga. See kehtib ka Eesti kohta.
Viited
Acemoglu, D., S. Johnson and J. A. Robinson (2001): The Colonial Origins of Comparative Development: An Empirical Investigation, AER, vol. 91, no. 5.
Acemoglu, D., S. Johnson and J. A. Robinson (2002): Reversal Of Fortune: Geography And Institutions In The Making Of The Modern World Income Distribution, QJE, vol. 117, no. 4.
Acemoglu, D., S. Johnson and J. A. Robinson (2005): Institutions as a Fundamental Cause of Long-Run Growth, in Handbook of Economic Growth, Elsevier, 2005.
Acemoglu, D. and J. A. Robinson (2006): Economic Origins of Dictatorship and Democracy, Cambridge University Press.
[1] Inglise keeles: „inclusive“ ja „extractive“.
[2] Vt ourworldindata.org/democracy?insight=the-world-has-recently-become-less-democratic#key-insights ja allikad, millele seal viidatud on; vt ka freedomhouse.org/report/freedom-world.
[3] Vt Euroopa Liidu Nõukogu riigipõhised soovitused Eesti kohta.
Lugu on pärit Eesti Panga blogist.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta