Kas löögivalmidus ja spontaansus töövestlusel tulevad kasuks? Kindlasti! Olles omanäoline, mitte standardfraasidele toetuv, jääb tööotsija kindlasti igale intervjueerijale paremini silma. Kuid mitte vähemoluline on jääda seejuures ikkagi viisakustavasid austavaks.

Laua taga teineteise vastas istuvad personalijuht ja tööotsija. Personalitöötaja lappab esitatud dokumente ja küsib lõpuks otsustava küsimuse: „ Miks me peaksime just teid ülejäänud 20 kandideerija hulgast eelistama?“ 31-aastane Anne ei jäänud vastust võlgu ning pahvatas seepeale spontaanselt: „Sest ma tean, kuidas tuleb veenvalt kandideerida. Ülejäänud 19 kandideerija kohta ei tea ma seda väita!“ Kuni tänaseni ei tea Anne, kas just selle lause tõttu või mõnel muul põhjusel, pakuti soovitud ametikohta just talle. „Mulle endale tundus mu väljaütlemine isegi mõnevõrra upsakas, kuid valikut teostanud personalitöötaja naeratas selle peale ning pinge langes.

Ole siiras!

Personalijuhid teavad selliseid situatsioone palju, sest sääraste küsimustega testitakse, kas kandideerija suudab olla avameelne ja siiras. Ei ole midagi igavamat, kui pähetuubitud kõrgelennuline standardvastus. Tegelikkuses võidab see, kes suudab oma vastasistuvat personalitöötajat positiivselt üllatada. 

Kandideerijale on see situatsioon loomulikult keeruline, sest ühest küljest peab ta end töövestluseks põhjalikult ette valmistama, teisest küljest peavad vastused tunduma mitte pähetuubitud, vaid loomingulised ja sisukad. Siiski ei pea need aspektid üksteist välistama. Põhjalik ettevalmistus, mille käigus mängitakse oma peas läbi võimalikke ettetulevaid kriitilisi situatsioone, on ääretult oluline kandideerija läbilöögivõimaluste suurendamiseks.

Valmista ennast põhjalikult ette!

Tööotsija peab olema kõikvõimalikeks küsimusteks ettevalmistatud – ka siis, kui lõpuks 50-st koduses eelproovis välja mõeldud küsimusest vaid kolm esitatakse. See tagab kindlustunde, millele kogu töövestluse käigus saab toetuda.

Pisut ettevaatlikult on soovitav suhtuda „löögivalmidusse“, kuna see sõna juba iseenesest sisaldab mõistet „lööma“, mis võib viidata katsele vestluskaaslast üle trumbata või koguni rünnata. See on aga töövestlusel kindel tabu. Mitte ühelgi juhul ei tohi kandideerija intervjueerijat rünnata mühaklikke kommentaaridega, teda solvata või koguni tema pädevust küsimärgi alla seada.

Täbarates olukordades aitavad vastuküsimused

Kui olukord töövestlusel muutub ebamugavaks ning kandideerija tunneb end nurka surutuna, võib aidata situatsiooni lahendada vastuküsimuste esitamine – ja selles ei ole midagi laiduväärset. Kuuldes intervjueerijalt lauset: „Ma ei usu, et olete sellele ametikohale sobib kandidaat!“, võib julgelt vastu küsida: „ Mille põhjal te seda väidate?“ Nüüd on personaliotsija sunnitud nimetama leitud puudujääke ja kandideerijal avaneb teine võimalus teda iga väite juures ümber veenda.

Üldjuhul ei jäta personalitöötajad uurimata kandideerija eluloost väljakumavate „tumedate laikude“ kohta. Need on kindlasti kõige enam ettevalmistamist vajavad punktid, mida igaüks oma eluloost ju ka kõige täpsemini teab. Sellises situatsioonis tasub välja mõelda mõni hea retooriline näide. Näiteks, kui küsitakse, miks kandideerija ülikooliaegsed õpingud tervelt 17 semestrit kestsid, võib vastata, et ka hea vein vajab küpsemiseks aastaid või et püramiidid seisavad tänaseni püsti vaid seetõttu, et nende ehitamiseks varuti piisavalt aega.

Kandideerija peab teadma oma puudujääke

Loomulikult mõistavad personalitöötajad, et selliste retooriliste vastustega soovitakse tähelepanu probleemkohtadelt kõrvale juhtida. Samas aga loeb sellest välja midagi väga olulist: nimelt seda, et kandideerija teab, millised on tema nõrgad kohad. Intervjueerija eesmärk selliste küsimuste puhul on teada saada, kas sellel inimesel on põhimõtteliselt raskusi algatatu lõpule viimisega või mitte. Suutes vastata kriitikale säärase piltliku võrdlusega, näitab see isiksuse head analüüsivõimet.

Allikas: www.monster.de

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta