Pikaleveninud Ukraina konflikt on äratanud tähelepanu nii Eesti kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides, mis on võtnud eesmärgiks toetada Ukraina arengut ja demokratiseerimist sel segasel ajal. Ukraina valitsus on väliskonsultantide abiga asunud riiki reformima ja ümberstruktureerima, rahvusvahelised finantsinstitutsioonid investeeringute najal majandust turgutama ning mittetulundusorganisatsioonid humanitaarabi saatma. Kahjuks pööratakse reformide ja struktureerimiste varjus vähe tähelepanu keskkonnale ning neile, kes küll ei ela konfliktipiirkonnas, kuid kannatavad suurettevõtete omavoli tõttu.

Teravilja- ja kanalihatootja Myronivsky Hliboproduct (MHP) on Ukraina üks võimsamaid põllumajandusettevõtteid, mille kasutusse kuulub peaaegu 400 000 hektarit maad ehk siis natukene rohkem kui Pepsi järve pindala.

MHP omanduses on Euroopa suurim kanafarm, kus tapetakse üle miljoni kana päevas. Ettevõtte suuromanik Yuriy Kosyuk, kes paikeb Ukraina rikaste edetabelis viiendal kohal, töötas 2014. aastal presidendi administratsioonis juhataja asetäitjana. Kosyuki impeeriumi on aidanud üles ehitada mitmed rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, mis on aegade jooksul MHPle laenanud ligikaudu pool miljardit eurot.

Üks kõnekamaid argumente, mida rahvusvahelised finantsinstitutsioonid Ukraina industriaalfarmindust toetades välja toovad, on maailma säästva arengu eesmärkide saavutamisele kaasa aitamine. Viimaste hulka kuulub ka inimeste toiduga kindlustatus ehk toidujulgeolek.

Rahvusvaheline Finantskorporatsioon leiab, et MHP aitab vähendada kasvavat ülemaailmset proteiininõudlust, tootes pea odavaimat kanaliha kogu maailmas. Esiteks on kaheldav, kas ja kui palju massiline kanaliha tootmine ebavõrdset toiduressursside jaotust maailmas mõjutab, ning teiseks on küsitav, mida kasulikku selline kohalikku intsiatiivi, elukeskkonda ja loodust hävitav tööstus üldse ühiskonnale annab.

Suurkorporatsioonidel nagu MHP on väga lihtne kogukondade õigusi eirata, sest totalitaarse riigikorra kogemusega inimesed tihtipeale ei teagi oma õigusi. Suurettevõtete toimimine ja olemus on niivõrd keeruline, et tavalised Ukraina külaelanikud ei suuda endid nende eest kaitsta.

Tegelikult on paljud investorid ja rahastajad välja arendanud ka keskkonna- ja sotsiaalpoliitika, mis peaks kogukondi kaitsma, kuid kohalikel on keeruline seda enda heaks ära kasutada. Tõenäoliselt ei oska nad leida projektide rahastajate kontakte, et oma mures nende poole pöörduda, rääkimata sellest, et nad omaksid vajalikke teadmisi rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide keskkonna- ja sotsiaalmõjude kriteeriumitete mõistmiseks.

Mitte et ma kohalikke külaelanikke alahindaksin, kuid suurpankadega suhtlemine tähendab tõsist bürokraatia kadalippu. Isegi kui kogukonnal õnnestub (üldjuhul siiski mõne keskkonnaorganisatsiooni abiga) mõne rahvusvahelise finantsinstitutsiooniga kontakt saavutada, siis takerdub kaebus tihti arusaamatute põhjenduste taha.

MHP näitel on probleemiks ka Ukraina elanike vähene kaasatus ja teadlikkus suurfirma tegemistest nende kodukülade lähedal – nad ei pääse ligi keskkonnamõjude hindamise ega jäätmemajandamise dokumentidele. Inimesed on mures suurtes kogustes kanasõnniku ladustamise pärast põldudele, sest liiga suurtes mahtudes võib see veekogudele ohtlikuks saada. Lisaks sellele süüdistavad kohalikud ettevõttet põhjavee alanemises ja kaevude kuivaks jäämises.

Samuti leidub külaelanikke, kes kaebavad, et ettevõte sunnib või hirmutab neid rendilepinguid sõlmima ja maad rendile andma. Kui Ukraina keskkonnaorganisatsioon esitas MHPle sööda- ja teraviljatehase uuendusteks laenu andnud Euroopa Investeerimispangale (EIB) kaebuse keskkonna- ja sotsiaalmõjude eiramise eest nimetatud ettevõtte farmides, leidis pank, et nende rahastatud projekt on sõltumatu MHP ülejäänud tegevusest antud regioonis.

Sisuliselt väideti, et sööda tootmine ei ole seotud kanakasvatusfarmide ja tapamajadega, mille kohta kohalikel kõige rohkem etteheiteid on. Näib, et antud juhul EIB eitab modernse ja energiasäästliku sööda- ja teraviljatehase seost MHP teiste tegevusaladega.  Leitakse, et MHP monopoli edu peitub selles, et ettevõte kasvatab söödaks vajamineva teravilja ise ning müüb ka külmutatud kanalihatooteid enda jaekaubandusketis.

See on väga kaval võte vastutust vähendada, sest tegelikult on ju selge, et iga laen või investeering mistahes MHP tehasesse, suurendab ettevõtte tulu ja ka mõjuvõimu kogu Ukrainas. Kohalikud keskkonnaorganisatsioonid ja elanikud põrkuvad kivikõva bürokraatia seina vastu – igasugune informatsiooni kättesaamine ning oma õiguste eest seismine on tehtud võimalikult keeruliseks.

Külakoosolek Keskkonnaorganisatsioonide esindajatega

Abi pole oodata ka riigilt, kuna sõjalise konflikti ja poliitiliselt segaste aegade tõttu on Ukraina valitsus kohustuslikud keskkonnainspektsioonid ajutiselt peatanud. Igasugused inspektsioonid, välja arvatud majandussektoris, peatusidki tegelikult juba 2014. aasta keskpaigas.

Põllumajandusettevõtted kontrollivad ennast põhimõtteliselt ise, esitades rahvusvahelistele investoritele ja laenuandjatele vajalikke andmeid. Keskkonnakaitse vaatepunktist ei tundu selline variant kuigi usaldusväärne. Ukraina on justkui metsik lääs, kus keskkonnakaitse, kodanikuõigused ning -kaasatus asuvad poliitiliste prioriteetide nimekirja lõpus, mis aga ei vähenda nende olulisust.

Pigem tundub, et kuigi valitsus ei ole hetkel veel võimeline selliste asjadega tegelema, on Ukraina keskkonna- ja kodanikuorganisatsioonidel käed-jalad tööd täis. Väga palju on ära teinud kodanikuorganisatsioonid SOMO ja BothEnds, kes on tekitanud Hollandis avaliku diskussiooni selle üle, kas Holland peaks MHP kanaliha importima ja üldse sellisesse ettevõttesse läbi rahvusvaheliste ja rahvuslike finantsinstitutsioonide investeerima.

Kuna väga suur osa rahastusest ja investeeringutest tuleb tegelikult Euroopast, siis meie eurooplastena saamegi olukorda muuta. Meil on võimalus äri ja poliitikat enda valikute ja teadlikkusega mõjutada. Enamikul meist pole võimalust ega tahtmist minna protestima MHP peakorterisse, mis pole ka soovitatav, kuid saame oma eelistusi ja halvakspanu näidata teadlike valikute abil.

Me saame ennast kurssi viia nii suurkorporatsioonide varjukülgedega, arengupankade rahastusega kui ka investorite eelistustega. Võib küll tunduda, et eestimaalasi Ukraina põllumajanduses toimuv ei mõjuta, kuid tänapäeva globaalses turumajanduses oleme ikka kas suuremal või vähemal määral seotud millegagi, mida me tegelikult õigeks ei pea. Näiteks investeerib ka Eesti kommertspanganduse üks tuntumaid nimesid Swedbank investeerimisfondide kaudu MHPsse ning Swedbanki Eesti filiaali sõsarettevõte Swedbank Robur AB on isegi MHP üks väikeosanikest.

Allikad ja rohkem infot:

http://bankwatch.org/publications/black-earth

http://www.somo.nl/publications-en/Publication_4228

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta