Eesti esimeste teadlikult sotsiaalsete ettevõtetena arendatud organisatsioonide algusaastad on täis meeletut töörügamist, rõõmu kordasaadetud muutustest ja valusaid tagasilööke. Kuidas on läinud Uuskasutuskeskusel, Terve Eesti Sihtasutusel ja MTÜ-l Hingest, uurisid Urmo Kübar ja Janek Mäggi. Loo esimene osa ilmus eilses Bioneeris.

Hingega asjad

Esikohta jäi koos TESAga jagama kolme majandustudengi loodud MTÜ Hingest, mis tegeles puuetega inimeste käsitöö müügiga. Esimesed edukad müügikogemused käes, sõitsid Hingest poisid läbi 30 puuetega inimeste keskust, millel kõigil oma spetsialiteet – kus tehti laastukorve, kus kaltsuvaipu, kus mänguasju, kus midagi muud.

Üks kippus aga kõigil keskustel sarnane olema – aastate jooksul täis toodetud kapid ja laod. Ja veel millised asjad seal seisid! “Ükski kunstnik ei suuda teha nii geniaalseid asju kui need, mida me seal virnades nägime!” ütlevad Kaarel Roosa ja Margus Mägi. “Kõigel oli nägu ja hing juures.”

Nagu paremate ideede puhul ikka, oli ka Hingesti oma võluvalt lihtne – ühendada puuetega inimeste soov käsitööd teha majandustudengite müügioskustega, et saadud rahast osta uut materjali ja keskusi edendada. “Meie eesmärk oli müüa rõõmu, mitte haletsusega,” ütlevad noormehed. Sotsiaalse ettevõtja konkursi võit tõi kaasa rahalise toetuse ja partnerid tippettevõtetest, et Hingestit edasi arendada.

Kõige edukamalt kulgesid üksikmüügid firmades ja Kaubamajas. Jõulude ajal ei jõudnud poisid isegi raha vastu võtta – kontonumber anti ostjatele visiitkaartidel ning ükski ei jätnud ostu eest tasumata. “Kõik olid vaimustuses,” meenutavad nad. “Inimestele läks hästi korda see konkreetsus, et “selle taldriku tegi Pille Tõdvalt”, mitte et “neid kaupu ostes toetad maailma lapsi”. Igal asjal oli oma lugu taga, midagi ei tulnud pastakast välja imeda.”

Nii poseerisidki 2006. aastal välja kuulutatud sotsiaalse ettevõtja konkursi reklaamidel Austraalia kodutu asemel juba Hingesti poisid, ühel käes sukavardad, teisel sülearvuti, kolmandal mobiiltelefon. Samasse sügisesse jäi suure meediakajastusega Eesti meeskonna esmakordne ja seni ainus osalemine kodutute jalgpalli MMil. 2007. aasta algas brittide ja ameeriklaste sotsiaalsete ettevõtete eeskujul loodud Noored Kooli võimsa tulekuga.

Ometi jäi seekordse konkursi saak eelmisest kesisemaks ning hääbus enne võitjate väljakuulutamist. Järgmist konkurssi enam ei alustatudki, selle asemel otsustas Heategu keskenduda olemasolevate organisatsioonide abistamisele.

Ning probleeme tõepoolest jagus. Kuigi Hingesti üksikmüügid olid menukad, oli põhieesmärgiks suunavõtt firmade tellimustele ärikingitusteks, kuid siin selgus peagi, et puuetega inimeste keskused ei suuda selliseid mahte täita.

Hingesti vahefiniš

“Kui sult tahetakse saada 5000 korvi ja sa tead, et neid valmistav mees suudab nädalas teha kolm...,” jätab Kaarel Roosa lause lõpetamata. Mis siis veel rääkida tellimusest 80 000-le “väikesele, mõnusa sotsiaalse sõnumiga” asjale. Ehkki koostöö kunstitudengitega tootearenduse alal andis häid tulemusi (neist kõige tuntum disain-pliiatsitops Qbik, mis praeguseks juba tuhandetel kontorilaudadel), ei õnnestunud käivitada üle-eestilist tootjate võrgustikku, mis võimaldanuks tellimusi keskuste vahel jagada.

Mängu tuli ka keskuste endi hirm, et tellimuste saabudes kaob senine vabatahtliku tegutsemise lust. Nii jõudis Hingesti lugu vahefinišisse, kui algul tasuta, seejärel miinimumpalga eest töötanud noormehed pidid hakkama leidma teisi tegevusi, millega end ülikooli järel elatada. Täna töötab üks neist investeerimise, teine infosüsteemide arenduse ja kolmas kinnisvara alal, ning samas jätkatakse uute inimeste otsimist, kes Hingestit edasi veaks.

Uuskasutuskrahh

Valusam hoop lajatas mullu sügisel Heateo enda tagalast. Nende, Eestimaa Looduse Fondi ja Caritase asutatud Taaskasutuskeskus oli kui siinse sotsiaalse ettevõtluse lipulaev. Taas üks geniaalselt lihtne idee – inimesed annetavad oma kasutatud, kuid korralikke asju, mille müügiga aitab keskus vähendada vajadust uute asjade järele, aga teenib ka raha keskkonnahariduse edendamiseks. Keskuse süda oli kitsuke kauplus Paide tänavas lammutamisele kuuluvas majas, mille käive lähenes 200 000 kroonile kuus.

Edust tiivustatuna valmistuti enamaks: tootemargi ümberkujundamine Uuskasutuskeskuseks, uued töötajad ja laopinnad ning kordades suurema müügipinnaga kaupluse avamine sadama lähedal. Selle varjus jäi aga märkamata, et iga samm tähendas kulude kasvu, samas kui tulud vastu ootusi hoopis vähenesid. “See oli kui tasaselt pealetungiv haigus,” tõdeb aasta lõpul kuristiku servale jõudnud keskuse juhtimise üle võtnud Minni Tint.

Uut kauplust ostjad omaks ei võtnud. Vanade asjade toojaid jagus selgelt rohkem kui ostjaid, nii oli keskuse 800ruutmeetrine ladu täis riideid, millest enamikku polnud lootustki maha müüa. Osalt põhjustas seda ka eetiline dilemma – kas säästvat tarbimist propageerival organisatsioonil on õige kutsuda üles inimesi ostma? Järjest juurde toodavad asjad tähendasid aga kulutusi nende hoidmisele ja prügiveole.

Ette võetud päästetööd – tegevjuhi vahetus, nõukogu reform, sadama poe sulgemine ja väiksema avamine Tööstuse tänavas, osa töötajate koondamine ja palkade sidumine müügikäibega – on tänaseks lipulaeva taas pinnale toonud, kuigi raskusi on veel vara ületatuks nimetada.

Loo esimene osa ilmus eilses Bioneeris. 
Loo kolmas osa ilmub homses Bioneeris.
Püsige meiega!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta