Maailm pole mitte kunagi olnud nii kiires muutumises kui täna. Tegelikult ei tea mitte keegi, mida globaliseerumine endaga kaasa toob, sest inimkonnal ja meie planeedil puudub varasem üleilmastumise kogemus.

Kuid sellegipoolest leidub teadusvaldkondi, mis uurivad süvenenult võimalikke stsenaariumeid, mida käesoleva ajajärgu mõjud võivad keskkonna, majanduse, kogukondlike sidemete ja üksikisiku elus esile kutsuda.

Prognoosid pole kuigi head ja peavoolu teaduse kõrval, mis on keskendunud kitsaste valdkondade efektiivsusele, näevad süvaökoloogiaga tegelevad teadusüksused, et ainus pääsetee on elada ja majandada kohalikumalt ning järgida igas eluvaldkonnas detsentraliseerumise printsiipe.

Nende teravate küsimuste üle, mille eest me tihtipeale pea liiva alla pistame, arutleb Statera teadus- ja arenduskeskuse teadur, Tampere ülikooli doktorant, globaalse Humanistic Management Network'i Eesti esindaja ning Läänemere regiooni säästva arengu hariduse võrgustiku juhtgrupi ja Läänemaa Mahetootjate Seltsi liige Rea Raus.

Milline on Teie arvates mõju looduskeskonnale kohalikul kaubavahetusel (pean siinkohal silmas seda, kui tootja või teenuse pakkuja saab turustada enda tooteid/teenuseid peamiselt kogukondlikul tasandil (külas, asumis) või ka laiemalt oma koduriigis)? Milline oleks lokaalsema tarbimise mõju majandusele, kui see kasvaks ühtlaselt terves maailmas?

Tasub mõelda laiemalt – mida ja kuidas kogukonnamajandus, sealhulgas ka kohalik kaubavahetus, panustab looduse säästmisesse ja  inimeste tervisesse ning heaollu. Kogukonnamajandust tuleb vaadelda terviklikult, sest siin on kõik omavahelises seoses ja looduselt on palju õppida, kasvõi põhimõtete rakendamise tasandil. Näitena võiks tuua detsentraliseerituse ning mitmekesisuse printsiibi järgimise.

Need on põhimõtted, mida tasub kaaluda oma kogukonna jätkusuutlikumale teele pööramisel. Kui kogukond otsustab, et enamik põhitoiduainetest või ka tööstuskaupadest püütakse toota kohalikust toorainest ja müüa samuti lähikonnas (Eestis), siis on majanduslikus mõistes tegemist lühikese tarneahela loomisega, panustamisega majandustihedusse.

Sellise otsusega – ja antud juhul on tegemist vägagi suure, väärtuspõhise kogukonnaotsusega – hakatakse liikuma elustiili ja maailma poole, kus me  vaatame üle oma tegelikud vajadused ja eemaldume järk-järgult mõttetutest, ebakvaliteetsetest ja kohati lausa mürgistest toodetest (näiteks teatud toiduainetest), millega oleme ajuti hirmutava automaatsuseni harjunud.

Lisaks loodusest õppimisele ning looduslike printsiipide järgimisele kasvatab tähelepanu, töö ja pühendumise koondumine oma kodukandi ümber hoolivust keskkonna suhtes, millest inimesed järjest enam sõltuvad ning seda tõsiasja ka igapäevaselt aina sagedamini teadvustavad. On ju teadlased jätkusuutlikkuse kriisi peamise põhjusena välja toonud meie eemaldumise loodusest – elame loodusest füüsiliselt ja vaimselt kaugel ning seetõttu ei tee ka erilisi jõupingutusi selle kaitsmiseks ja hoidmiseks.

Sugugi vähem tähtsal kohal pole kogukonnamajanduse kaudu suurema sotsiaalse sidususe saavutamine, sest inimestevahelised suhted, üksteise toetamine ja koostegemine viivad ühiselt edasi. Kokkuvõttes võib öelda, et mitte ainult kohalik kaubavahetus, vaid kõik, mis sellega seondub – mõtteviis, mentaliteet, ka uued uuenduslikud lahendused – annab sel juhul panuse looduse säästmisesse. Tugev, isemajandav kogukond on jätkusuutliku maailma alus, seda kinnitavad ka arvukad kestliku arengu valdkonna teadlased ja strateegiad (vt. näiteks ÜRO poolt 2013. aastal avaldatud kaubanduse ja põllumajanduse ülevaadet.)

Kuidas saaksid lokaalsema mõtteviisi laialdase leviku korral hakkama linnad ja suurlinnad, kelle tänane elukorraldus toetub odavate eksportkaupade sujuvale liikumisele?

Suurlinnad on samuti teel muutuste suunas, on ju teada, et näiteks Shanghai või Peking ei ole tegelikult inimestele väga tervislikud elukeskkonnad. Just Hiina on järjest enam hakanud jätkusuutlikkuse printsiipe linnaarendustes rakendama. Linnadesse planeeritakse suuremaid rohealasid ning luuakse tingimusi ja võimalusi toidu kasvatamiseks.

Maailmas kiiresti arenev üleminekulinnade (Transition Towns) liikumine pakub huvitavaid lahendusi, kus näiteks paralleelse oma raha kasutuselevõtt panustab kohaliku linnamajanduse/linnakogukonna majanduse arengusse. Samuti luuakse iseseisvad päikeseenergiajaamu, ilupuude asemel istutatakse viljapuid jne.

Lähemalt saab üleminekulinnadest lugeda siit. Jätkusuutlikest lahendustest võiks esile tuua Bogota ühistranspordi- ja Mexico City sudust puhastamise süsteemi ning Müncheni rohelise energia kava. Viimase üheks põhimõtteks on panustamine iseseisvusele ja isemajandamisele, "lahtiühendamisele" sõltuvatest suhetest ning muidugi rohestamine. 

Suurlinnade puhul peame samuti üha enam mõtlema tarbimise vähendamisele, palju odavat "kräppi" ei ole kahjulik ainult loodusele, vaid ka meile endile. Seda pole vist vaja kellelegi tõestada, faktid paistavad niigi teravalt silma. Iseseisvad süsteemid, vähem aga kvaliteetsemat, looduslähedus ja koostöö loodusega – need mõned märksõnad avaldavad ka suurlinnade puhul aina rohkem mõju. 

Lühidalt, mida teha? 

Kuna näeme maailmas niivõrd suuri ja kompleksseid probleeme, siis võib tekkida küsimus, kas suudame maailma paremaks muuta? Tõepoolest, ega me korraga tervet maailma muuta ei jaksa. Ei peagi. Teadlased on neid küsimusi viimastel aastatel palju uurinud ning järjest enam lisandub positiivseid näiteid ja mudeleid, mis reaalselt aitavad kogukondi, riike ja lõpuks ka tervet maailma paremale kursile saada. Algab aga kõik omaenda lähikonnast, perest, mõttekaaslastest ning kogukonnast. 

Small is beautiful – seda legendaarse Briti majandusteadlase E.F. Schumacheri poolt korduvalt rõhutatud põhimõtet tasub siinkohal meeles pidada. Moodustades väikeseid, tugevaid ja iseseisvaid kogukondi, kes suudavad luua oma liikmetele töökohti, ning tootes ja tarbides säästlikult, panustame me mitte ainult jätkusuutliku majanduse arengusse, vaid nii enda kui ka oma lähedaste füüsilisse ja vaimsesse tervisesse.

Kas pideva majanduskasvu mantra ja üha suureneva kasumi ihalus või hoopis mõistlik ja piisav sissetulek läbi kogukonnale vajaliku töö – selliste küsimuste üle võiks kogukonnas arutleda. Tasakaalustatud eluviisi praktiseerides toetame loodussäästlikkust, sest hakkame oma ebamõistlikku tarbimist järk-järgult vähendama.

Kogu see protsess eeldab aga mõistmist ja tahet. Mõistmist, et oleme oma elustiili ja mõtteviisiga rappa jooksnud ja tahet ennast nii Inimesena kui ka Looduse osana taas leida. Me ei pea selleks palju ohverdama ega ära andma, otse vastupidi, me saame tagasi midagi asendamatut ja eluliselt vajalikku, mida inimkonnana unustama oleme hakanud.

Kas Teil on  mõni hea lugemissoovitus? 

Kahjuks on põnev kirjandus enamasti inglise keeles. Esmaseks soovituseks pakuksin Rob Hobsoni blogi, kust leiab ka filmisoovitusi ja muid materjale.

Intervjuu viis läbi Sirkka Pintmann

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta