Võõrliikidega kohtumiseks ei pea minema loomaaeda, muuseumisse või botaanikaaeda. Võõrliigid on saanud meie igapäevase elu lahutamatuks osaks. Kõik põhilised toidu- ja tarbetaimed on Eestimaal võõrliigid. Muidu peaksime leppima vaid sarapuupähklite ja mets-õunapuu imepisikeste õuntega, aga seda me ju ei soovi.

Võõrliigiks peetakse sellist liiki, mis satub uude keskkonda inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil. Kuna kaubandus, võõrastel maadel reisimine ja kliimamuutused koguvad üha enam jõudu, siis jõuavadki kõikvõimalikud organismid kohtadesse, kuhu nad inimese kaasabita poleks ilmselt kunagi jõudnud.

Oma pagasiga, tahes või tahtmata, veab inimene kaasa teisi elusorganisme, kes sedasi võõrale maale maha jäävad.

KAS TEADSITE? Võõrliik on mittepärismaine liik, s.o. liik, mis on antud piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil. Tahtmatult sissetoodud liike nimetatakse ka tulnukateks, näiteks taimede puhul tulnuktaimedeks. 

Igal elusolendil on kuskil olemas nn kodupiirkond. Eesti elustik on leidnud oma kodu jääajajärgsete aastatuhandetega. Sellised pikka aega mingil territooriumil elanud liigid on kohalikes ökosüsteemides tugevalt sees ja enamasti võõrliikide suhtes vastupidavad, aga mitte alati.

Võõrliikide tungimise kohalikesse ökosüsteemidesse teevad kergemaks inimese poolt soodsaks tehtud tingimused, näiteks lagedad põllud, pargid, aiad. Võõrliikide levikut võimaldab ka asjaolu, et liigil pole sageli uues paigas looduslikke tasakaalustavaid tegureid, näiteks konkureerivaid taimi, kiskjaid, neist toituvaid seeni, parasiite vms. Kui võõrliik hakkab vohama, siis võib see saada kohalikele liikidele parajaks nuhtluseks ning vähendada piirkonna elurikkust.

Eestis loetakse võõrliikideks kokkuleppeliselt selliseid liike, mis on siia jõudnud 19. sajandi lõpul ja hiljem, taimede puhul on selleks piiriks 18. sajandi keskpaik. Laiemalt sai võõrliikide levik Eestis hoo sisse, kui siinsed talupojad hakkasid koduaedades sakste eeskujul võõramaiseid puid ja põõsaid kasvatama, istutades edumeelsemate talude aedadesse sireleid ja saksa kuuskesid.

Alates 20. sajandist on hoogustunud üleilmastumine, mis on oma ideedega jõudnud ka aiandusse ja transporti. Selle tulemusel ületab taimede osas Eestis kasvavate võõrliikide arv pärismaiste liikide arvu praegu mitmekordselt.

Looduslikult võiks meile juurde tulla mõni taimeliik kümne aasta kohta, inimese abiga võivad siia tee leida kasvõi sajad liigid korraga. Iga uus lisanduv liik võib kohalikku ökosüsteemi mingis suunas mõjutada, seejuures lisanduva liigi rolli suuremas plaanis on peaaegu võimatu ennustada, kuna mõjuvaid tegureid on sedavõrd palju.

Maailma invasiivliikide programmi GISP raport kinnitab, et võõrliigid on üks kolmest suurimast ohust planeedi bioloogilisele mitmekesisusele. Raportis uuriti olukorda 57 riigis ja leiti, et keskmiselt on igas neist 50 elurikkusele negatiivselt mõjuvat mittepärismaist liiki. Kõige vähem (üheksa) leiti selliseid liike Ekvatoriaal-Guineas,  kõige enam (222tk) leiti Uus-Meremaal.

KAS TEADSITE? Viimastel aastakümnetel on vallandunud ülikiire või koguni plahvatuslik elusolendiliikide sissetung aladele, kus nad looduslikult pole elanud. Seda nähtust vaadeldakse vaadeldakse ühena globaalprotsessidest ja –probleemidest. Varem oli tegemist peamiselt lõunapoolkera maade murega (nt Uus-Meremaa, Austraalia), ent nüüd on probleem jõudmas ka Põhja-Ameerikasse ja Euroopasse.

Võõrliike kahjuks täiesti vältida ei saa, aga võimalikke ohtusid tasub alati meeles pidada ja püüda neist hoiduda. Mitmete liikide puhul on võimalik välismaisele liigile leida kliimas vastupidavam kodumaine alternatiiv. Oluline on teada, et võõramaist looma võib pidada puuris või kodus, kuid seda ei tohi lasta loodusesse. Samuti võib taimi kasvatada toas või aias, aga peab jälgima, et taim sealt loodusesse ei leviks.

Globaalsed kliimamuutused kiirendavad võõrliikide leviku protsessi, sest looduslik kliimast tingitud barjäär nõrgeneb. Kõrgemate temperatuuridega liiguvad põhja poole ka lõunamaadele iseloomulikud haigused nagu malaaria, dengue palavik ja Lääne-Niiluse viirus. Näiteks 1999. aastal New Yorgi ümbrusest alguse saanud ja 2002. aasta rekordkuuma suve jooksul laialt levinud Lääne-Niiluse viirus oli 2005. aastaks surmanud 850 ameeriklast.

Liikide sissetungis võõrasse paikadesse ei ole midagi uut. Näiteks aastal 1859 toodi Austraaliasse 29 küülikut. Kiiresti muutusid loomad riigi kõige arvukamaks loomaliigiks ning on tänapäeval Austraalia kõige arvukamad ja enim kahju tekitavad kahjurid.

Näiteid võõrliikidest

Kõige ohtlikumate liikide sissetoomine Eestisse on keelatud keskkonnaministri määrusega, kuhu on kantud 13 taimeliiki ja -hübriidi, 11 liiki imetajaid, üks linnuliik, 11 liiki kalu ja 7 liiki selgrootuid (sh 3 liiki vähke). Selles nimekirjas on neid liike, mis ohustavad meie loodust, aga ka neid, mis lisaks loodusele ohustavad meid endid.

Mink tõrjub euroopa naaritsat

Ameerika naaritsa ehk mingi Euroopa loodusesse sattumist peetakse Euroopa naaritsa kadumise peamiseks põhjuseks. Mingid sattusid Eesti loodusesse karusloomakasvandustest. Kuigi Eestis pole ameerika naaritsat kunagi tahtlikult levitatud, on ta siinses ümbruses ennast koduselt tundnud alates 1960. aastate algusest. Siis registreeriti võõrliik Eestis esimest korda. 1970. aastate lõpus hakkas mingi arvukus jõudsalt kasvama ning juba 1980. aastate alguses oli ta levinud üle terve Eesti.

Eestis püüti viimased vabalt elavad euroopa naaritsa isendid paljundamise eesmärgil kinni 1996. aastal. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed. Aastatel 2000-2009 on Hiiumaal eri kohtades lahti lastud kokku 436 naaritsat ja loodetakse, et sinna tekib iseseisev naaritsa populatsioon.

Euroopa naarits on üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. On loodud tegevuskava I kaitsekategooria liigi euroopa naaritsa kaitse korraldamiseks aastateks 2010-2014. Tegevuskava annab ülevaate liigiökoloogiast, naaritsa kaitsest ja senistest elupaikadest. Lisaks tutvustab kava liigile omaseid ohutegureid, kaitse eesmärke ja tegevusi, eelarvet ning eeldatavat ajakava. Tallinna loomaaed vastutab Euroopa naaritsate üle-euroopalise paljundusprogrammi eest ja koordineerib loomaaedade vahelist loomade vahetust.

Sosnovski karuputk ei täitnud eesmärke

Viimase kümnendi üks tuntumaid võõrliike on meil Sosnovski karuputk, millest loodeti pärast II Maailmasõda suurepärast mee- ja silotaime, kuid millest on saanud oht Eesti elurikkusele. Tugevakasvuline rohttaim on aga kergesti leidnud uue elupaiga meie niitudel ja metsaservadel, tõrjub oma tugeva kasvuga välja kohalikke liike ning kõigele lisaks võib olla ohtlik inimesele.

Karuputk on levinud kõikjal Eestis, vähem saartel ja rohkem Lõuna- ning Lääne-Eestis. Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena peamiselt jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudteeservades ning prügipaikades ja söötis põllumaadel.

Karuputke võõrliigid on inimesele otseselt ohtlikud. Kui taime mahl satub nahale, põhjustavad selles sisalduvad furanokumariinid päikesepaistelise ilmaga põletusele sarnanevate villide teket.

Karuputke tulnukliikide kontrolli all hoidmiseks ning kodumaise looduse kaitseks on vaja võidelda, kuna tõhusad looduslikud vaenlased karuputke võõrliikidel puuduvad. Taimedest vabanemiseks tuleb takistada viljumist ja taimed enne seemnete valmimist hävitada.

Kährik pole enam karusnahana moes

Kährik võõrliigina jõudis Eestisse möödunud sajandi 50ndatel aastatel karusloomana. Olles toitumistüübilt generalist, leiab ta endale sobivat toitu praktiliselt kõikides elupaikades, olles samal ajal vähenõudlik varjetingimuste suhtes.

Nüüdseks on kiskja jõudsalt levinud ja mõjutanud tugevasti maas pesitsevate lindude arvukust. Karusnahad pole enam eriti moes ning jahimehed pole kährikkoera küttimisest kuigi huvitatud. Kährikkoer levitab parasiite ja marutõbe.

Kähriku arvukust piiravaid looduslikke tegureid on vähe. Kährikkoer esineb küll püsivalt Eesti suurkiskjate menüüs, aga stabiilselt väikese esinemissagedusega.

Ka haiguste - parasiitide roll populatsiooni kasvukiiruse piirajatena ei ole esialgsetel andmetel kuigi suur. Kuigi kährikkoer võib olla inimesele ohtlike parasiitide lõpp-peremeheks, ei põhjusta nende mõju peremeesloomale reeglina surma.

Signaalvähi levimine tapab jõevähi

Signaalvähk on ohtlik meie looduslikele vähivarudele seetõttu, et kannab endaga ohtlikku vähkide seenhaigust -vähikatku, ise haigestumata, ja põhjustab seeläbi meie veekogudes jõevähi massilise haigestumise ja surma. Tegemist on suure ohuga meie looduslikule asurkonnale.

Võõrvähid ise on aga haiguskindlad. Nii võivad sisse toodud surmavad haigused meie vähkidele lihtsalt saatuslikuks saada.

Signaalvähk leiti Eestis vähiuuringute käigus 2008. aastal Mustjõest Harjumaalt. Tänavu leiti signaalvähke Riksu ojast Saaremaalt.

Signaalvähk pärineb Põhja-Ameerikast ja seda liiki asustati paljudesse Euroopa riikidesse. Näiteks 60ndatel aastatel Rootsi, hiljem Soome ja praegu leidub teda vähesel määral ka meie lähinaabrite Leedu ja Läti veekogudes.

Kust leiab võõrliikide kohta lisainfot?

• Keskkonnaministeeriumi eestvõttel on valminud maismaa võõrliikide käsiraamat, mille eesmärk on tutvustada võõrliike ning anda juhiseid, kuidas nendega ümber käia ja mil viisil vältida nende sattumist loodusesse. Raamat on mõeldud tavalugejale. Käsiraamatu koostajateks on Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõuniku kt Liina Eek ja Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk. Maismaa võõrliikide käsiraamatut saab vaadata Keskkonnaministeeriumi veebilehel. 

• Keskkonnaministeeriumi koonmaterjalid võõrliikide osas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta