Kiviaja asurkonda hinnatakse lähtuvalt loodusvarade suurusest. Et tollast populatsiooni suurust määrata, tuleb hinnata, millist maa-ala korilusest ja küttimisest elatuv inimhulk vajada võis. Nii on välja arvutatud, et enne maaviljeluse teket elas Euroopas maksimaalselt üks inimene 10km² kohta. Põhjamaades olid ressursid, millega hakkama saada väiksemad, seetõttu ei saanud inimeste elamistihedus olla suurem kui üks inimene 100km² kohta.

Maakera rahvastiku suurust 12 000 aastat tagasi, s.o. enne maaviljeluse algust, hinnatakse neljale miljonile inimesele.

Sellest, kuidas maailma rahvastik pärast maaviljelusega tegelema asumist kasvanud on, saate edasi lugeda juba Bioneeri e-õppes!

Äärmuslikult vähene tarbimine

Teadlikku vähest tarbimist võib nimetada ka askeetlikuks eluviisiks, mille puhul eluviisi tõhusus ja elamisväärsus sõltuvad suuresti inimese enda teadmistest, võimetest ja mõttemallist.

Põhjuseid, miks hakatakse vabatahtlikult ressursse äärmuslikult säästma, kui selleks puudub reaalne majanduslik vajadus, on mitmeid. On inimesi, kes säästavad keskkonnahoidmise eesmärgil. Teised teevad seda majanduslanguse kartuses, säästes „mustadeks päevadeks“. Kolmandad eelistavad tarbimist piirata isikliku arengu eesmärgil. Neljandaid kannustab religioon.

Paljude askeetliku eluviisi harrastajate sõnul pimestab liigtarbimine inimese meeli, kaugenetakse iseenda tunnetamisest ja loodusest. Kui väheste ressurssidega toimetulek on vabatahtlik, kui oskused on olemas ja ei riskita oma tervisega, siis võib eluviis tuua endaga kaasa vaimse rahulolu.

Kui aga säästmisvõtted pole läbimõeldud, säästetakse tervise arvelt või ainult lühiajalises plaanis, siis taolist näilist säästmist kutsutakse rahva seas halvustavalt koonerdamiseks. Vanasõnagi ütleb, et koonerdamine pole kokkuhoid.

Sellest, mis sunnib inimesi äärmuslikult vähe tarbima, saate edasi lugeda juba Bioneeri e-õppes!