Tartu Loodusmaja suures saalis on aprilli lõpuni avatud noorte loodusteemaline kunstinäitus "Minu (hääbuv) loodus!", mis toob külastajate ette Ahja, Mehikoorma ja Võnnu kooliõpilaste looduspildid ja -lood. Näitus on osa pikaajalisest projektist, kus noored on kunsti kaudu mõtestanud oma suhet loodusega, jäädvustades seda nii visuaalselt kui ka sõnas.

Näituse idee autor ja Euroopa kliimapakti saadik Deivi Org rõhutab, et väikeste koolide hääbumine mõjutab tervet maapiirkondade elu ja pärimust. Ta toob välja, et väikekoolide sulgemine on seotud majandusliku künismiga, ning et maal elavad inimesed sõltuvad loodusest rohkem ja mõistavad selle väärtust. Lisaks rõhutab ta looduse rolli keskendumisvõime arendamisel, eriti ATH diagnoosiga laste puhul.

“Me õpime ära, kuidas rääkida inimestega, kuid oskus lugeda loodust on hääbumas,” rääkis Org.

Näitusel jagas oma mõtteid ka kirjanik Valdur Mikita, kelle sõnul on loodus loovuse allikas ning väikeste maakoolide ja looduse hääbumine kaotab ühtlasi ka elu tasakaalu. Mikita meenutas oma lapsepõlve Viljandimaal Suislepa mõisakoolis – paigas, kus vahetunni ajal sai jõest kala püüda.

“Paraku on ka see kool tänaseks kadunud, nagu paljud väikekoolid üle Eesti. Sama saatus ähvardab ka loodusmaastikke, mis on seotud meie lapsepõlvemälestuste ja kultuuriga,“ sõnas ta. 

Mikita rõhutas loovuse ja otsingute olulisust, viidates Eesti päritolu neuroteadlase Jaak Panksepa töödele emotsioonide rollist inimese arengus.

„Panksepp uuris, mis teeb inimest õnnelikuks, ja jõudis lihtsa järelduseni: see on peaaegu sama, mis teeb ka koera õnnelikuks. Otsimine ja avastamine on loovuse allikas. Seda ei saa õppida koolis, see sünnib elust, kogemustest ja katsetamisest,“ rääkis Mikita. Ta kutsus noori üles rohkem looduses liikuma, sest loodus pakub meelerahu ja tasakaalu.

Ta tõi esile ka tänapäeva keskkonnaprobleemid, nagu vaikuse ja lõhnamaastike kadumise.

„Paljud inimesed ei teagi enam, milline on värske mulla lõhn. Linnainimesel tuleb täieliku vaikuse kogemiseks sõita oma kodukohast aina kaugemale. Loodusvaikuse kohad on nagu head seenekohad – need tuleb meelde jätta, aga teistele neist ei räägita,“ muigas Mikita.

Ühe tõsise probleemina tõi ta esile Jaapanist alguse saanud hikikomori sündroomi – seisundi, kus inimene tõmbub ühiskonnast tagasi, elades isoleeritult kuude kaupa oma toas, vaid arvuti või telefoni seltsis. Ta tõi välja, et uuringute järgi liiguvad isegi kinnipeetavad rohkem õues kui paljud tänapäeva koolinoored.

„Õnneks ei ole see probleem nii terav Eesti maakoolide laste seas, kuid siiski on oluline mõista looduses ja vabas õhus liikumise tähtsust,“ sõnas ta.

Mikita sõnul on Eesti väikeste ilusate asjade maa, just nagu metsmaasikas, mille võib leida enne jaanipäeva. Tema sõnum noortele oli lihtne: olge loovad ja uudishimulikud; vahel on tore lihtsalt otsida ja avastada, alati ei peagi oleme kindlat eesmärki. Mets on palju rohkem kui üksnes puit, mida sealt saab raiuda.

„Puud loovad turvatunde ja mõjutavad meie hingeseisundit – nende lähedus on inimesele oluline, suured puud on osa meie kodutundest,“ lisas ta.

Näitusel saab tutvuda teostega, mis peegeldavad noorte isiklikke looduskogemusi ja tõlgendusi.

Kooliõpilane Nora kirjeldab oma tööd järgmiselt: „Ma soovin, et looduses oleks kõik nii nagu peab. Et loomad oleksid alati olemas. Et puud toovad meile palju vilju“.

Violetta Ukrainast aga unistab: "Hästi palju peaks olema kollaseid viljapõlde, et kõigile jätkuks leiba. Sõjamasinad ei tohiks maad segamini pöörata."

Näitust toetavad Euroopa Kliimapakti projekt ning Tartu Keskkonnahariduse Keskus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta