Vesinikutehnoloogia on keskkonnasõbralik ja jätkusuutlik energialahendus, mis pakub olulist potentsiaali süsinikuheitmete vähendamiseks erinevates valdkondades. Kuigi sektor seisab veel silmitsi mitmete väljakutsetega, on tehnoloogia areng ning suurenev konkurents viimas meid järjest lähemale selle laialdasemale kasutuselevõtule, et asendada kahjulikke ressursikasutuse viise, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli vesinikuorganisatsiooni esimees Jagnar Jürgenson. 

Vesinikupõhised tehnoloogiad nõuavad uurimist ja arendustööd ning loovad võimalusi uute ettevõtete ja tehnoloogiaalase oskusteabe arendamiseks. Tallinna Tehnikaülikooli vesinikuorganisatsiooni esimehena vean eest eesmärki populariseerida ja edendada vesinikutehnoloogiat kui keskkonnasõbralikku energiakandjat. Umbes kaks aastat tagasi puutusin vesinikuga esmakordselt tõsisemalt kokku TalTechi Energy Conference vesinikutöötuba läbi viies, kus mind köitis vesiniku innovaatilisus ja lihtsus. 

Sisuliselt puhtast veest elektrivoolu läbi lastes on võimalik vesi eraldada hapnikuks ja vesinikuks. Vett leidub meie ümber palju ning ka vesinik ise on universumis kõige laialdasemalt levinud aine. Tänu kütuseelemendile saab sellest vesinikust jälle elektrit toota ning protsessi käigus eraldub puhas vee-aur.  Kui sellisel viisil vesiniku tootmiseks vajalik elekter pärineb näiteks päikese- ja tuuleparkidest, siis on tegemist täiesti süsiniku jalajälje vaba süsteemiga. Olen vahepeal mõelnud, et kas tõesti peituvad energeetikas jätkusuutlikkuse ja keskkonnaga seotud küsimuste vastused elemendis, mis on perioodilisuse tabelis esimene, kõige lihtsama ehitusega ning universumis kõige rohkem levinud. 

Vesinikust rääkides on oluline eristada kolme tooni, mis määravad vesiniku tootmise meetodid ja nende keskkonnamõju. Roheline vesinik on keskkonnasõbralik ja jätkusuutlik, sest seda toodetakse taastuvatest energiaallikatest, ilma süsinikdioksiidi heideteta. Sinine vesinik on samm keskkonnasõbralikuma suuna poole, kuid tootmise meetod hõlmab maagaasi ehk fossiilkütuse reageerimist, kuid süsinikdioksiidi heidet vähendatakse või kogutakse ja ladustatakse süsinikukäitlusprojektides. See võimaldab vähendada süsinikujalajälge võrreldes halli vesinikuga, mis oma olemusel on keskkonnakahjulik, sest tootmine põhineb maagaasi reageerimisel.

Üheks probleemiks on süsteemi efektiivsus

Juba kaks aastat tagasi vesinikutöötuba ette valmistades ja läbi viies mõtlesime koos kursakatega, et miks me sellest varem midagi kuulnud ei ole? Eriti võttes arvesse asjaolu, et oleme elektroenergeetika ja mehhatroonika tudengid. Tänaseks oleme tänu Tallinna Tehnikaülikooli Vesinikuorganisatsiooni tegemistele saanud teada, et valdkonnas käib tegelikult väga tihe töö selle laialdasemalt kasutusele võtmiseks – ühingud, töörühmad, ettevõtted ning isegi poliitikud tegelevad strateegiate ja meetodite välja töötamisega ning teadlikkuse tõstmisega, et see keskkonnasõbralik tehnoloogia võiks leida rohkem rakendust. Tegemist ongi geniaalse ja jätkusuutliku lahendusega, kuid nagu heade asjade puhul alati, esineb ka siin kitsaskohti mille lahendamisega tuleb tegeleda. 

Vesiniku tootmise käigus ning sellest taas elektrit tootes jääb algsest energiast alles umbes 30–40 protsenti. Ülejäänud energia kulub vesiniku tootmisele, selle rõhu alla viimisele, hoiustamisele, transportimisele, rõhu alt vabastamisele jne. Kuid olenemata asjaolust, et roheline energia kaotsi läheb, pean ma seda siiski paremaks variandiks, kui roheline energia üldse hankimata ja kasutamata jätta ja jätkata fossiilsete kütustega. Näiteks võib nii rakendust leida elektrile, mis muidu kasutamata jääks. On see siis päikesepaisteliste ja tuuliste ilmade korral või rannikuäärsed päikesepargid, mis ülekandevõimsuste puudujäägi tõttu üldse kasutamata ning ühendamata on.  

Valdkonna arengut hoiab oluliselt tagasi praegune tehnoloogia hind

Nii tehnoloogia ise kui ka roheliselt toodetud vesinik maksavad veel palju. Kuid arvan siiski,  et vesinik on sarnases arengujärgus nagu päikesepaneelid umbes 10–15 aastat tagasi. Konkurentsi tõustes ja tehnoloogias edusamme tehes võib oodata, et selle hind kahaneb ning peagi hakatakse vesinikul põhinevaid lahendusi üha enam kasutusele võtma. 

Olenemata hinnast ja efektiivsusest leidub valdkondi ja sektoreid, mille dekarboniseerimine on äärmiselt keeruline ning kus vesiniku kasutamine on võtmetähtsusega. Näiteks on metallitööstuse süsiniku vabaks tegemine selle suure energia vajaduse tõttu peaaegu võimatu.  Selle probleemi aitaks aga lahendada vesinik. Samuti ei ole hetkel jätkusuutlike lahendusi rasketranspordi elektrifitseerimiseks. Oma kerge kaalu ning suure energia mahutavuse tõttu aitaks vesinik lahendada transpordi sektori energia vajaduse. 

Kuid enne, kui tehnoloogia saab kiiremini arenema hakata, konkurents tõusta ning hind langeda, tuleb viia läbi mitmeid tegevusi valdkonna süvendamiseks. Samal põhjusel on loodud ka Tallinna Tehnikaülikooli Vesinikuorganisatsioon TiVo. Hoolitseme selle eest, et valdkonnast huvi tundvatel tudengitel oleks võimalikult lihtne ligipääs vesinikutehnoloogiatega seotud infole ning võimalustele. Soovime, et liikmed oleksid kursis tehnoloogia viimaste arengutega ning saaksid selle arengusse ka ise panustada. Üldist pilti vaadates arvan, et hetkel veel kallis kuid jätkusuutlik ja puhas energiamajandus on parem, kui praegune odav, keskkonda saastav ning lähimate kümnendite jooksul otsa lõppev ressursi kasutus. 
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta