Kaks aastat tagasi rändasime mehe ja kaheaastase lapsega seljakotid turjal kõrvetavas päikeses, vihmametsa niiskuses ja linnatolmus üle 2000 kilomeetri. Mehhiko pakkus üllatusi, vaimustust ja küllaga inspiratsiooni. Meie reisi üks põhieesmärke oli jõuda vihmametsa keskele Rainbow–kogunemisele (rainbowgathering).

Viiest Mehhikos viibimise nädalast kaks veetsimegi džunglis. Juba ainuüksi laagrikohta jõudmine viimasest asustatud punktist tähendas neljatunnist autosõitu mööda käänulisi mägiteid. Meie sihtkohta ei sõitnud ühtegi bussi, seega oli ainus võimalus leida teel keegi, kes meid auto peale korjaks, aga kuna meiesuguseid rändureid oli hulganisti, siis vedas ka meil. Sõit oli ütlemata eriline – lahtises autos, mis muidu on mõeldud neljale, oli seitse värvikat täiskasvanut, laps ja kõigi kompsud.

Õnneks ei pea Mehhikos ükski politseinik sind kinni, kui oled autos püsti või sõit ei vasta liiklusreeglitele. Enamus inimesi sõidab ringi veoauto kastis ja liigutakse uskumatute romudega.

Kohast, kuhu auto sai parkida, oli laagrini veel paar kilomeetrit. Pahkluuni poris sumbates, mõnes kohas lirtsti porisse libastudes, mu mehel 25-kilone kott seljas ja poole kergem laps rinnal, mäest üles-alla, üle kraavi, päikeseloojang tagant kihutamas – nii kulges tee. Paari minutiga oli nahk ja riided läbimärjad. Meie poeg ei kurtnud, tema kõlkus lõbusasti kõhukotis isa rinna peal ja vadistas oma värskeltomandatud pikki lauseid sellest, kuidas Eestis lund sajab ja jõuluvana lastele kingitusi toob.

Vihmamets tähendab tõesti seda, et oled kui saunas – on soe ja niiske ühtaegu ning vihma sajab tihemini kui mujal. Ka sellel on omad eelised – taimed vohavad ülikiiresti, oma laagripaiga juurde rajasin kohe väikese aiakese ja nautisin silmnähtavat kasvamist. Minu jaoks oli looduse ürgsusel ja ilul omaette väärtus – kristallselge veega helesinine jõgi, maavärin, metsikud orhideed, hiigelliblikad ja koolibrid – seda ei saa varjutada mõni raskus või vihmasadu.

Lapsega reisimise juures polegi muud raskust kui vaid osata kaasa võtta võimalikult vähe asju. Kaheaastane laps on rõõmus iga uue seikluse üle, kui tal on piisavalt võimalusi puhata, süüa ja oma armastavate vanematega koos olla. Minu suureks kergenduseks oli ka see, et imetasin oma poega, seega oli kergelt manustatav toit alati käepärast.

Kaks nädalat džunglis

Mis on vikerkaarekogunemine, seda tuli meil korduvalt kõigile kohalikele seletada. Ka eestlaste seas on siiani tegemist üpris vähetuntud nähtusega.

Vikerkaarekogunemine on üritus, mis toimub tavaliselt tsivilisatsioonist võimalikult kaugel looduse rüpes. Püütakse elada nagu muiste – ilma elektrita, masinateta ja ühtlasi hoidutakse prügi tekitamast. Tantsitakse, lauldakse, õpitakse ja õpetatakse joogat, meditatsiooni, akrobaatikat ja vahel ka senitundmatute nimedega enesearendamistehnikaid.

Minu meelest on tegemist maakera parima peoga. Üks mu sõber kirjeldas kogunemist nõnda: ”Kui lähed pissile, siis tuleb keegi kindlasti samal ajal taustaks flööti mängima.”

Meie koduks sai helesinise jõe kaldale džungliseina juurde telgike oma maa-alaga, naabriks Quebecist pärit arstionu-massöör, kelle juures oma hädadele leevendust nõutamas käidi.

Meie kodus olid kahe nädala pärast oma lõdvestumisruum, enda ehitatud tugitool, kööginurk, kus me igal hommikul kohalikelt toodud päikesekollastest munadest ja kodujuustust lõkkel omletti tegime, aiake päevalillede, ubade ja maisiga, mis lausa uskumatu kiirusega vohasid! Unenäopüüdjad igas ilmakaares meile häid unesid püüdmas.

Kui kaunid olid need udused hommikud, kui mäed niiskest uduloorist välja koorusid, taamal hobused rohtu nosimas. Telgi ümber toimetasid koolibrid, tiibade vurinal õielt õiele lennates. Jalutuskäigud lähimasse tallu läbi palmisalu. Suplused helesinise veega jões. Maavärin jättis kustumatu elamuse, esiti arvasin, et mul on mingi kuumast tulenev luulu, aga asjad ka kõikusid ja teisedki olid seda kogenud.

Kogunemised kestavad tavaliselt kuu aega ja selle aja jooksul muutis jõgi pidevalt oma olekut ja suurust, suur vihm tõi kaasa üleujutuse, kusjuures veetase tõusis üle viie meetri. Üks naine oli pahaaimamatult oma telgi üpris jõe äärde sättinud ja öösel viis üleujutus ta koos telgiga mööda jõge seiklema, naine ärkas pimeduses kesk jõevoogusid, ei jäänud tal muud üle kui kaldale ujuda ja laagripaika otsima hakata. Kujutage ette, pimedas džunglis paljajalu, aga hea õnn tõi ta hommikuks tagasi.

Ka meil oli põnevaid õppetunde. Ühel tuulisel ja tavaliselt vara kottpimedaks mineval õhtul läksin õhtusöögirituaalile, Peeter ja Taavi Mikk olid selleks liiga väsinud ja heitsid magama. Küünla aga panime telgi ette, et mul helgem tagasi tulla oleks, viimane kukkus aga tuulega ümber. Mu mees ärkas selle peale, et telgi uks lõõmas leekides. Kiirelt kustutas ta lõõma, sai põletushaavad ja sest ajast peale oli telgil pirakas auk sees, mille me laenatud sääsevõrguga katsime. Sellist telki polnudki enam vaja koju kaasa vedada, matsime ta hoopis maha kui ohverduse, aga kui juba kotid seljas olid ja lahkuma pidime, tuli Peetril meelde, et ta prillid olid telgi lakke rippuma jäänud. Tuli telk jälle üles kaevata...

Vikerkaarekogunemistel lauldakse ja mängitakse erinevaid instrumente hommikust õhtuni. Seekord oli laulmise koht kahe jõe ristumiskoha juures, suure mangopuu lähistel. Seal ringis laulsin minagi teistele "Mu süda ärka üles" ja iga rea järel said teised seda korrata. Pärast ütles üks mees, et see keel kõlanud nagu haldjate keel ja kui sellest Peetrile rääkisin, siis sõnas ta, et vaid siis, kui mina eesti keeles laulan. Oh, seda meelitajat!

Sedasi džunglis elades tundsin end üleni elusana, tõeliselt vabana. Hingasin Loodusega ühes rütmis...

Vägevate naiste kogunemine

Vikerkaarekogunemine toob kokku hulga väga erilisi inimesi, aga just naisi, kellelt on palju õppida.

Iseseisvad ja üksireisivad emad, vahel lausa mitme lapsega, tekitasid minus tohutut austust ja mõeldes sellele, kui palju Eestis kõigi mugavustega harjunult ikka virisetakse, müts maha nende ees.

Üks võimsamaid kogemusi oli naiste Moontemple – Kuutempel, kus kahel korral naiste ringist osa võtsin. Vigvamilaadse Kuutempli ehitas üks noor sakslanna üksinda ja kuna see oli üpris jõe ääres, siis üleujutus uhtus selle vahepeal minema ja ta ehitas selle uuesti üles.

Naiste juturingid on väga inspireerivad ja arendavad, alati on teistelt midagi õppida. Tihti tekib väga usaldav, siiras ja pisarateni liigutav õhkkond.

Naised erinevaist maailmanurkadest erineva nahavärviga jagasid oma salajasi mõtteid, kogemusi seksuaalsusest, viljakusest, menstruatsioonist, rasestumisest. Kahe lapse emana olen arvanud, et tean sest valdkonnast palju, kuid alati on midagi uut avastada. Näiteks polnud ma teadlik, et tupesekreedi rakuline struktuur muutub vastavalt valmidusele viljastumiseks. 

Aafrika tantsu workshop

Põnevad oli ka visualiseerimisharjutused – selgus, et ka nägemused võivad ühes ringis sarnaneda, kui keskendutakse samale asjale. Samamoodi mõjutavad naised üksteist, kui nad kaua koos elavad – nende kuupuhastus saabub ühel ajal.

Kuutempli ehitaja Sandra oli kahtlemata üks võimekas ja ebatavaline naine – ühes nägemuses oli ta esiema näidanud talle raamatut, mis ta naistele naiseks olemisest kirjutama peab. Sellest raamatust luges Sandra meile katkendeid ja mina  soovin selle raamatu eesti keelde tõlkida. Olen alati tundnud, et me teame oma keha kohta liiga vähe, meile õpetatakse nii vanemate poolt kui koolis vaid riismeid sellest, mida meil tegelikult on vaja teada. Kõike ei jõua ju omal nahal proovida.

Samuti mõtlesin, et sarnaseid juturinge saavad ju naised ka linnas korraldada ja üksteisega oma tarkusi jagades võib väga kaugele jõuda.

Esimese ringi järel oli ka temascal – higitelk, enne mida iga naine tükikese peyotet proovida sai. See killuke kõrbetaime tegi must ürgnaise, kes näeb visioone, kelle igas rakus puhkeb meeletu jõud ja teadmine. Seda, mida ürgnaine mehega teeb, sai vaid minu mees tunda.

Tulum ja Kariibi meri

Kariibi mere sinine teeb mind õnnelikuks. See luksuslik kokteil päikesest ja türkiisist paneb mind lapselikult keksima ja iga lainega kaasa hüppama, kiljuma. Tulumi rand oli aga tõeliselt prügine, ma ei saanud teisiti, kui korjasin paar tundi prügi kokku ja sain ka tasu – rannaliival oli minu jaoks üks hunnik metallpeesosid. Seda olen unes näinud, et korjan rannalt raha ja pärleid.

Tõesti, mõne aja pärast leidsin ka ühe lihvitud vääriskivi. Ka sellest hoolimata oleks keskkonnaorganisatsioone väikelinnadesse hädasti tarvis. Kuigi mõnes linnas on kõige avalikemais kohtades eraldi prügikastid orgaanilisele ja mitteorgaanilisele prügile, siis pole sõna „orgaanika“ ja sortimine kuidagi mehhiklase teadvusesse jõudnud. Kõik pannakse ikka ühte patta.

Helesinine laguun ja delfiinid

Kes iganes Kariibi mere äärde satub, võiks käia ka lõbustuspargis Xel-Ha, mis on looduslik hiigellaguun, mille inimkäsi on seikluspargiks kohandanud. Kosed, sillad puude kohal, jõgi, mille vooluga saad õhkmadratsil kaasa hulpida, koopad, kõrgustest vette kargamine... Päevapiletiga saab restoranides nii palju süüa kui jaksad. Seikluspargi tõmbenumbriks on muidugi dresseeritud delfiinid.

Kui jõudsin delfiinibasseini juurde, valdas mind selline hardus nagu vastsündinud lapsi või kassipoegi vaadates, sest neist hoovas armsust ja nad muudkui naeratasid. Tunniajase programmi jooksul dresseeriti kuueliikmelises grupis meidki – pidime võtma ringi, ritta, ükshaaval käsi ette ja taha paigutama, et delfiinid aru saaks, mida nad tegema peavad. Kõige võimsam oli, kui kaks delfiini oma ninadega selja tagant talla alt tõugates hoo sisse lükkasid, et saaks natuke maad sõita, ülakeha veest väljas. Delfiine sai kallistada ja paitada ning nad andsid käsu peale musi ka.

Meie linalakk ja sinisilm Taavi Mikk oli kõigi mehhiklaste lemmik. Iga päev peatati meid tänaval, et temast kiirelt üks pilt teha. Kahtlemata sattusime tänu talle ja oma avatusele ka kohtadesse, kus muidu ükski turist ei käi. Just laps andis meie reisile eriliselt kauni aktsendi, tänu temale kogesime kohalike vaimustust, siiraid naeratusi ja nunnutamist.

"Et teil läheks hästi!", ütlevad mehhiklased hüvastijätuks.

P.S. Järgmine rahvusvaheline kogunemine on juulis 2010 Soomes. Täpsem info: http://eurogathering.rainbowinfo.net. Seal lehel saab kirjutada end ka huviliste listi (kohta ei avalikustata avalikult, vaid ainult läbi listi).

Lugege ka Eesti Ökokogukondade uudiskirja!