„Ilma folgita ei oskagi suve enam ette kujutada. Võin küll käia külastajana kontserdil, kuid siis jääb hing kibelema. Tahaks kaasa aidata, sest see on nii äge sündmus,“ räägib 24-aastane Hannele Känd, miks ta juba viiendat suve Viljandi pärimusmuusika festivalil vabatahtlikuna kaasa lõi.
Ka mitmel muul üritusel vabatahtlikuna oma abi pakkunud Hannele sõnul korraldab pärimusmuusika festivali maailma parim meeskond. Ise sattus ta sellesse meeskonda Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima asudes. Kultuurikorralduse eriala tudengile andis folgifestivali n-ö seestpoolt nägemine hea võimaluse koolipingis õpitut ka praktikas näha ja kogeda.
Neljal suvel lõi Hannele festivalil kaasa piletimüüjana, sel aastal proovis ta aga staabisekretäri ametit ja jäi väga rahule. Festivali staapi võivad pöörduda nii külastajad, esinejad kui korraldajad ükskõik milliste murede või küsimuste korral. Staabisekretäridel tuleb leida õige inimene mure lahendamiseks või see ise lahendada. Näiteks kui on vaja kuhugi saata ehitustiim, samuti komplekteerivad nad esinejatele ja vabatahtlikele kaelakaardid ja söögitalongid jne. Seega tuleb staabis töötades teada festivalist põhimõtteliselt kõike. Varasem festivalikogemus ja Viljandi linna tundmine tulevad selles töös ainult kasuks. Ja lahendada tuleb väga erinevaid olukordi.
22 puust õllekappa ja punkar
Näiteks selleaastase festivali esimesel õhtul, kui Hannele oli tööl olnud juba 12 tundi, astus staapi folgi peakorraldaja Ando Kiviberg ja palus peagi algavaks meestelauluööks leida 22 puust õllekappa. Meestelauluöö laval pandi püsti kõrts ja kõrtsis mehed ju joovad õlut. Kontserdini oli aega paar tundi ning kapad Hannele linna pealt ka leidis. Osad küll klaasist, kuid ikkagi kapad.
Järgmisel öösel helistas staabis valves olnud Hannelele aga külastaja, kes oli käinud Svjata Vatra ja Tõnis Mägi kontserdil ning kurtis, et see ei vastanud tema ootustele. Külastaja oli lihtsalt lootnud, et Tõnis Mägi laulab kontserdil veidi rohkem. „Ta küsis esiteks, et laval oli mingi naljakas punkar, mida tema seal tegi? See oli tegelikult Svjata Vatra laulja Ruslan Trochynskyi, kellel on juuksetutt nagu punkaril. Ja veel küsis ta, et kas Svjata Vatral siis naislauljat ei olegi? Svjata on ju naise nimi,“ muigab Hannele. Tegelikult tähendab ansambli nimi ukraina keeles püha tuld.
Hannele selgitas siis, mida mõtlesid korraldajad kontserti kavandades ja külastaja õnnestus ära lepitada. Lõpuks ta isegi vabandas, et ei olnud ennast asjaga piisavalt hästi kurssi viinud. „Minul oli muidugi lõbus, aga tore, et sain inimest aidata. Oluline on, et keegi ei oleks vihane,“ ütleb Hannele. Tema sõnul on oluline jääda oma töös viisakaks, sest vabatahtlik on festivali visiitkaart.
Mis on aga Hannele arvates see, mis toob inimesed nii palju aastaid järjest suviti Viljandisse. Tähistas ju pärimusmuusika festival sel aastal 20. juubelit. „Üks asi on kindlasti õhkkond. Kui sa ei pane tähele festivali kõrvalnähtusid, näiteks inimesi, kes teevad võibolla festivali alal midagi, mis sind häirib ning leiad üles selle festivali tuiksoone, siis on siin nii mõnus atmosfäär,“ teab ta.
Tema sõnul folkfestival lihtsalt sobib Viljandisse. Taas kiidab ta ka korraldusmeeskonda. „Nad on nii tublid ja südamega asja juures. Koos vabatahtlikega on meid kokku üle 300 inimese. Osad võtavadki iga suvi töölt neli vaba päeva ja tulevad folgile vabatahtlikuks, sest siin on nii vahvad inimesed,“ ütleb Hannele. Ja muidugi muusika. „Festivalil tekib vahel selliseid hetki, kus käekarvad tõusevad sooja lõõskava päikese all püsti, sest see on nii ilus, mida laval tehakse,“ ütleb ta.
Aitamine annab palju tagasi
Vabatahtliku tegevus üldse on tema sõnul aga meeldiv vaheldus ja annab häid kogemusi. Hannele on juba kodust saanud kaasa suhtumise, et kui vähegi oskad ja suudad, siis alati aita. Aitamisest saadav emotsioon kaalub tihtipeale üles raha – tagasi saab nii palju muud, et palka ei olegi vaja.
Kultuurikorralduse eriala vastse magistrandina ei ütleks Hannele tulevikus ära ka folgi korraldamisest selle peamises meeskonnas. Vabatahtlikuna lööb ta kindlasti kaasa aga järgmiselgi aastal. Kellena täpselt, seda ta veel ei tea, sest võimalusi selleks on folgil palju. „Arvatakse, et siin saabki ainult kontserdiplatsi koristada ja pileteid müüa. Tegelikult on siin väga palju erinevaid valdkondi ja seda tööd ei tee ainult noored ja tudengid, vaid on ka pere- ja tööinimesi,“ selgitab ta.
Tema sõnul ongi väga hea, kui mõne ala asjatundja on valmis oma teadmiste ja oskustega kaasa lööma, nt tõlk tõlkima või disainer kujundama. Ka vanus pole vabatahtliku tööl takistuseks. Näiteks hoiavad pärimusmuusika festivali esinejate parklas vabatahtlikuna autodel silma peal üsna eakad härrad. „Peaasi, et oled ise entusiastlik,“ kõlab rõõmsameelse Hannele suhtumine ja soovitus.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
