Eestis on ligi 1200 omanikul kokku arvel 100 000 lüpsilehma. Kuni sadat lehma peab neist 960 omanikku - seega saavad täiendavat toetust pisut enam kui 80 protsenti kõigist lehmapidajatest. Esialgsetel andmetel makstakse esimesele 50 lehmale toetust 1000 krooni looma kohta, järgmise 50 lehma puhul on toetusmäär 800 krooni.

Põllumajandusministeeriumi asekantsleri Andres Oopkaubi sõnul ei luba Euroopa Komisjon toetust maksta kõigile piimatootjatele. „Kuni sadat lehma peavad reeglina perefarmid,“ põhjendas ta. „Nemad on tänases olukorras ka selgelt rohkem kannatanud, sest piimatööstuste makstav toorpiima hind võib neile olla suurtega võrreldes kuni krooni võrra väiksem.“

Ainsaks erandiks on toetusskeemis Hiiumaa, kus oma saarelise asukoha ja tasuta püsiühenduse puudumise tõttu mõne piimatööstusega, saavad toetust ka sajast lehmast suuremad karjad.

Oopkaubi sõnul loetakse majanduslikult elujõulisteks karjadeks piimanduses kuni sajapealised perefarmid ning 300 lehmast suuremaid lüpsikarju pidavad ettevõtted. Suurte karjade olukord on täna parem just seetõttu, et nad saavad piima eest tööstustelt väikestega võrreldes selgelt suuremat hinda.

Võimaluse täiendavaks toetuseks annab Euroopa Nõukogu määrus, mis lubab alates 2010. aastast kuni kolm protsenti Eestile Euroopast eraldatavast otsetoetusest maksta piimatootmise säilitamiseks haavatavamates sektorites. Toetuse saamiseks peab piimatootja omama tootmiskvooti ning sellest taotlemise aastal ka vähemalt poole täitma.

Toetust makstakse kolm aastat ning toetusõiguslike lehmade arv selle aja jooksul karjas kasvada ei saa. Peaks loomapidaja osadest lehmadest aga loobuma, siis väheneb ka tema toetus. Toetuse kogusumma on 19,6 miljonit krooni ning see aastatega ei suurene.