Teisipäeval, 14. aprillil tähistatakse Eestis kuuendat korda õuesõppimise päeva. Sel aastal on õuesõppe päeva teemaks „Õpetav seiklus“, eelmisel aastal keskenduti mängudele. Õuesõppe päevale eelneb 13. aprillil ülikoolide õuesõppe ümarlaud Tallinna Ülikoolis, kus arutatakse, kuidas õpetajad saaksid enam lapsi loomulikku keskkonda õppima viia. 14. aprillil lähevad õpetajad lastega õue seiklema.

Seikluspargid kutsuvad kooliõpetajaid ja õpilasi koostööle, kuidas muuta õppimine põnevamaks, kasutades selleks seiklusparkide võimalusi. Kutsume kõiki koole ka ise seiklusi kogema, selleks võib olla ka lühiajaline õppekäik või matk kooli ümbrusesse. Oluline on, et selle seikluse käigus kõiki meeli kasutades midagi ka õpitakse.

13. aprillil toimub Tallinna Ülikoolis kõrgkoolide õuesõppe ümarlaud. Tehakse kokkuvõte senitehtust ja seatakse plaane edaspidiseks. Nõupidamisel osaleb professor Anders Szczepanski Rootsi Linköpingi Ülikoolist, Rootsi üleriigilise õuesõppe keskuse juhataja. Ta on lisaks Eestile aidanud õuesõppe õpetajate täienduskoolitust korraldada Hiinas, Jaapanis ja Türgis. Tõhusalt on edenenud õuesõppe sidumine õppekavaga ka Inglismaal ja Šotimaal.

Mikk Sarv ütleb: “Mind hämmastab, kui kaasaegselt kõlavad Rootsi kasvatusteadlase Ellen Key enam kui sada aasta tagasi öeldud sõnad: Kui kõik nõnda edasi läheb, jätkub laste ohverdamine haridusideaali nimel pedagoogilist süsteemi ja eksaminõudeid rakendades, millest kuidagi loobuda ei taheta! Mis on õppetöö tulemuseks tänapäeva koolides? Äravaevatud ajud, nõrgad närvid, pärsitud loovus, nõrk algatusvõime, nüristunud pilguga ümbritseva maailma jälgimine ja allasurutud õhin. Lapsed pole enam võimelised ise vaatlema, ise selgeks tegema ja ise meelt mõlgutades nähtusi kokku mõtlema. “

14. aprillil arutame kell 11 Rootsi saatkonnas, kuidas eelseisval Rootsi Euroopa Liidu eesistumisajal alates 1. juulist saame tähelepanu pöörata ka õuesõppele. Eesti Televisiooni saatesari Õpiõu on selles osas ainulaadne kogu maailmas ja heaks eeskujuks ka teistele maadele.

Samal päeval kell 14 on Anders Szczepanski kohtumas Riigikogu saadikutega, et ühiselt aru pidada järgnevatel aastatel õuesõppe paremast sidumisest õppekavaga ning et tutvustada Linköpingi Ülikooli uurimusi, õuesõppe positiivsest mõjust laste tervisele.

Õuesõppepäeva kutsuvad tähistama Eesti Koolimetsade Ühendus, Tallinna Linnavalitsus, Nõmme Seikluspark, Valgeranna Seikluspark ja Otepää Seikluspark.

Eesti Koolimetsade Ühendus on kodanike omaalgatuslik mittetulundusühing. Ta ühendab inimesi, kelle jaoks mets on eelkõige elurikas õpikeskkond. EKÜ-sse kuuluvad õpetajad, ettevõtjad, poliitikud, haridus- ja keskkonnaametnikud ning ajakirjanikud. EKÜ on üle-euroopalise programmi Learning About Forests koordineerijaks Eestis ning teeb koostööd Soome, Rootsi, Taani, Norra, Šoti ja Kreeka samalaadsete liikumistega.

Seiklusparkide Avatud Uste Päev

Nõmme, Valgeranna ja Otepää Seikluspark kutsuvad koolide õpetajaid ja õpilasi koostööle, pakkudes avastamiseks uusi võimalusi, et muuta õues õppimine põnevamaks. Viie eri raskusastmega seikluspargi kontseptsioon jõudis Eestisse 5 aastat tagasi Prantsusmaalt. Tõusva keerukusega radade läbimine on omalaadne väljakutse ja iseenda proovilepanek, mis pakub nii keha kui vaimu arendavat tegevust igaühele - vanusest, soost ja füüsilisest vormist sõltumata. Tasapisi puude otsas kõrgemale liikudes satutakse harjumatutesse olukordadesse, õppides üksteist ja ennastki paremini tundma. Elu on näidanud, et klassikaaslased hoiavad rohkem ühte ja innustavad teineteist enam kui igapäevases koolielus - ollakse ju  "võõral territooriumil." Seikluspargi külastuse käigus on hea võimalus õppida tundma taimi, puid ja kooslusi, kuulata linnulaulu ja metsakohinat ning näha erinevaid maastikuvorme...

Looduses liikumiseks ja seiklemiseks on palju põnevaid võimalusi - jalgsi-, ratta-, kanuu-, ratta- ja ratsamatkad, soode laudrajad, linnu- ja loomavaatlusretked.... jne.

14. aprilli Avatud Uste Päevale palume õpetajatel, lasteaiakasvatajatel, noorte huvijuhtidel jt. oma tulek broneerida, et päev sujuvamalt kulgeks - www.nommeseikluspark.ee, www.valgerannaseikluspark.ee, www.seikluspark.ee (Otepää)

Õuesõppe päev 2009 Tallinnas

Tallinnas on sel aastal õuesõppe tegevused keskendunud lasteaedadele. Tallinna Lehola Keskkonnahariduskeskus viib läbi õuesõppe programmi Tallinna Loomaaias rõhuasetusega esmalt õpetajakoolitusele, mis toimus eelnevalt Tallinna Õpetajate majas ja järgnevatele õpikäikudele loomaaias ning siis 14. aprillil avatakse pidulikult õuesõppe aasta loomaias, kus avasõnavõttudega esinevad loomaaia direktor Mati Kaal, haridusameti juhataja Andres Pajula ja abilinnapea Deniss Boroditš. Seejärel Tallinna lasteaedade lapsed laulavad laulu ”Loomaaed on suur”, mängivad keskkonnamängu”Kägu”, saavad nautida miniteatrietendust ”Kadunud aastaajad”ning tantsida voortantsu. Lõpetuseks laulavad kõik koos regivärsilist rahvalaulu ja siis suundub enam kui sajalapseline lasteaedade pere loomaaeda külastama.

Tallinna koolide õpilased saavad õuesõppetundides osaleda linnulauluhommikutel, mida juhendab harrastusornitoloog Peep Veedla ja õppida geoloogia välitunnis tundma kooli lähiümbruse loodust ja maastikuelemente geoloog Kaale Suuroja juhendamisel.

Eelmisel aastal oli koolide huvi suur ja õuetundides osales ligi poolteisttuhat õpilast.

Näide raamatust Õuesõpe: Taluseiklus

On kevad, aprilli viimane nädal ning päikesepaisteline ja valgusküllane päev. Lapsed on uudishimulikud ja õhinas. Täna rändavad nad mööda külamaastikku. See on kena päev, et proovida käia vana kooliteed, mida külalapsed käisid tuhandeid kordi.

Me kohtume üsna lähedal paigast, kus asus 1930ndatel aastatel kool. Teekond läheb väiketalu poole ja käib 3–4km mööda rada, mis läheb läbi lehtpuumetsa, üle lageda välja ja karjamaade. Tänapäeval asub suurem osa vanast teest looduskaitsealal.

Olen lastega kohtunud aasta jooksul mitmeid kordi. Siis oleme tutvunud talu ümbrusega ja proovinud järele teha talurahva igapäevategemisi, mängida vanu mänge, oleme kõnelenud rahvausundist talurahva maailmakujutluses. Me oleme lõiminud õpitut emakeele õppimisega ning osaliselt ka matemaatikaga. Nii on laste õppimine olnud seotud tegelikkusega. Selle projekti abil on looduskool ja õpetajad järginud seatud sihti “Anda lastele võimalus rakendada oma teadmisi ja samas arendada keeleoskust.” Täna on ees tutvumine vana kooliteega. Lapsed on end hästi ette valmistanud, lugedes läbi raamatu “Bullerby lapsed.”

Kõigepealt jagunevad lapsed piltide abil rühmadeks – kolm lindu ja kolm lille. Piltidel kujutatud liike on võimalik kohata seda kooliteed käies. Me arutleme koos, kui kaua võis võtta aega talulaste tagasitee koolist. Rühmad peavad aru ja panevad tulemuse kirja – enamik arvab, et kulus pool tundi või tund aega. Seejärel kõneleme, kui pikk see tee on ja mis tunne on seda vahemaad kõndida. Ma mõõdan välja 10 meetrit ja lapsed arvestavad välja oma sammu pikkuse ning panevad selle kirja. Ma näitan oma sammulugejat ja ütlen, et mõõdan sellega tee pikkuse. Me vaatame kaarti ja otsustame teha põike järve juurde, mis asub poolel teel.

Lastele meeldib korjata asju ja metsaserval loen ma ette luuletuse asjade kogumisest. Olen kirjutanud “võta-luuletuse”, mis juhatab koguma vastandomadustega asju, rõhuasetus on omadussõnadel. Lapsed loevad “võta-luuletust” oma rühmades ja püüavad leida luuletuses nimetatut loodusest. Innukad hääled arutlevad, mis on pikk ja mis on lühike, kõva või pehme, suur või pisike. Nad leiavad pikad oksad, millega nad torkavad, kaevavad ja löövad kergelt siia ja sinna.

Päike paistab ja alla järve äärde jõudes on lapsed väsinud, higised ja näljased. Vaja on võtta väike eine toidukotist ja vee peal meie ees on sinikael-pardid ning tuttpütid.

Nüüd on aeg valmistada midagi looduslikust materjalist. Lapsed peavad tegema talutüdruku ja talupoisi. Lillerühm ja linnurühm töötavad kumbki omaette. Kuidas olid talulaste nimed ja mida nad tegid teel koju? Kõlavad arvamised – nad mängivad jalgpalli, arvutimänge, korvpalli, teevad koduülesandeid jne. Ma küsin: “kas talulapsed tõesti võisid seda kõike teha koduteel, minnes läbi metsa ja üle karjamaade, mööda kõveraid ja künklikke radu?” Lastel on raske aru saada küsimusest, mida talulapsed tegid koduteel.

Kui jätkame teekonda, möödume põnevast urust. Hiilime ümbruskonnas vaikselt ringi, loeme kokku uruavasid ja otsime loomajälgi. Miks on koopal kakskümmend väljapääsu? Selle arvu üle annab mõtelda. Laulurästas laulab ja rähn on jätnud vana tamme alla käbikuhjad. Siin on nii palju avastada!

Kolm tundi hiljem jõuame vana talumaja juurde. Laste peades on nüüd keerlemas tuhandeid mõtteid. Kas siin tõesti käivad tondid?

Istume tuleaseme ümber maha. Ma vaatan sammulugejat – ligikaudu kolm kilomeetrit. Ma küsin uuesti: „Mis oli talulastel kaasas kooli- ja koduteel? Mida nad tegid tee peal?” Loomulikult tulevad vastuseks tegemised, mida me ise tegime. „Mida nad mängisid?” Peale pikka arutamist pakub üks tüdruk, et nad mängisid okstega. Täpselt nii! Küllap tegid talulapsed ka seda. Teisel päeval korjasid ehk käbisid ja pildusid neid laiali ja üksteise pihta. Et teekond ei tunduks nii pikk, selleks leiutatakse koduteel aina uusi mänge. Mõelge vaid, et talulapsed käisid sama teed kaks korda päevas iga päev, aasta ringi igasuguse ilmaga. Paljudele meie rühmast tundub see võimatu.

Nüüd jagame ära talupere toimetamised. Mõned aitavad tuld teha, et soojendada aedviljasuppi kartulitega. Nad korjavad hagu, lõhuvad puid, toovad vett ja katavad laua. Teised teevad peentest kaseokstest vispli ja vahustavad koort. Supp maitseb imepäraselt ja rahulolu levib üle tule ümber istujate. Söed tuleasemel on parasjagu nii kuumad, et küpsetada õunu. Küpsetusvardad, mis said valmistatud juba sügisel, tuuakse välja. Küpsetatud õunad suhkru, kaneeli ja vahukoorega maitsevad sama hästi kui supp. Päeva lõpetame rahvapärase ringmänguga puisniidul. Kui lapsed lähevad bussi peale, tunduvad nad olevat väsinud ja ülirahul.

Ma leian, et tähtis on õpetades toimida tegelikkuses. Meie kultuurmaastik ja kultuuriväärtused on selline toimimisväli, kus võib märgata jälgi ja aimata maailma, kus inimeste vaikivad praktilised teadmised paistavad nendest allesjäänud asjades ja märkides. Kõigil lastel meie maal peaks olema võimalus saada selliseid teadmisi, luua side meie kultuurmaastiku tunnetatava ja kõneldamatu osaga.

Ammi Wohlin, Södertälje looduskool 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta