Uus sajand on muutnud palju meie välises käitumises ja sellest johtuvates hoiakutes. Kas sedavõrd ka tegelikus inimlikus loomuses? Kahtlen. Uued väljendusvõimalused on pannud lihtsalt inimesi rohkem mõtisklema selle üle, millised nad tegelikult tahaksid olla.

Usun siiralt, et ka sajanditaguses talumajapidamises oli isesuguseid natuure. Igapäevane vajadus ja ellujäämise tarkus surusid selle aga olematuks ja nii ongi meie vaaremad ja nende kõrval seisvad taadid vanadel fotodel meie kaasaegsele silmale nii ühetaolised.

Kui eelmistel sajanditel oli kõik, mida ümber pandi ja suhu pisteti, nagunii ökoloogiliselt puhas kraam (iseasi, mis kvaliteediga), siis möödunud sajandi teine pool tõi võimaluse mitmeti mõelda.

Koos sõjajärgsete leiutistega tehismaterjalide ja tehnoloogiate vallas algas uus ajastu: inimene ei võtnud enam seda, mis loodus andis, vaid lõi ise uut ja seninägematut. Plastiku ja tehisliku võidukäik ruulis kõiges - nailonsukkadest krimpleenkleitideni ja kilekottidest mööblini. Kõik tundus korraga võimalik - jõgede pööramisest ja uudismaade viljakaks muutmisest kuni uute sortide ja tõugude aretamiseni meile sobivaks. Raketid vallutasid kosmost ja jumalik looming kahvatus inimese kui looduse tegeliku krooni ees.

Juba 1960. aastate teisel poolel tõusid nn hääletu kevade hääled [1], kuid tegelikud muutused algasid siiski terve põlvkonna jagu hiljem. Ideed olid ju ammu tuntud - ka 20. sajandi algul ning isegi enne seda oldi muret tuntud inimliku sekkumise mõõdutuse üle (Albert Schweitzer jt). Kuid kuna probleemi polnud, vähemasti enamike inimeste jaoks, oli veel põlvkond tagasi kogu see ökojutt vaid teoreetikute ja elust irdunud intelligentide veidrus, sest kõik, mida me tarvitasime, oligi ju ökoloogiline! Murrangu tõid ´70te lõpp ja üleüldine tehnika revolutsiooni ülistamine.

Selge see, et esimene reaktsioon oli uudsusvaimustus, alles sellele järgnesid tasapisi vastureaktsioonid ja hääled võimalikest ohtudest ning soovimatutest kõrvalmõjudest. Tänaseks on suhtumisi tehislikku ilmselt seinast seina, kuid pendel on liikumas suunda, mis toetab kindlalt looduslikku, töötlemata ja manipuleerimata toodet. Ka siin on uuel sajandil tekkinud omad agad, sest paraku ei tooda mõnulev lääne ühiskond neid loodustooteid ammu enam ise oma valgete käekestega, vaid kasutab selleks kolmanda maailma odavat tööjõudu, ka laste ja sundolukorras olevate ühiskonna nõrgemate kihtide orjastavat tööd.

Eestis on ökoliinid ja sellega seonduv alles lapsekingades. Me ei eelista täna veel pesupulbrit mitte selle tõttu, et ta on täielikult biolagunev, vaid "täiuslikult puhastavate" sini-punaste graanulite ja sobiva hinna tõttu. Kunagiste laatade ja turukaubanduse traditsioon on maad andnud tehislikule; vaid maal ostavad inimesed veel talukraami ja naabri lehma piima. Kuid sealgi juba vähem - poepiim seisab kauem värske ja seda ei pea üle põllu toomas käima.

Minu rikutud teadvusega Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika öko-tuttavad kurdavad tihti, et ei saa siinsetest poodidest osta ei šampooni ega toitu, homöopaatilistest või ajurveeda ravimitest rääkimata. Meie ökoriiulid ei ole tegelikult tänase arenenud maailma mõistes ökoloogilised, vaid täis säilitusaineid ja rämpstooteid. Vaidlesin sellele ikka tuliselt vastu ja pidasin seda ilmseks liialduseks, kuni tegime minu prantslannast sõbrannaga testi - külastasime Tallinna parimaid ja nooblimaid toidupoode, apteeke ja tarbekaupade ostukeskusi ning uurisime riiulitel leiduvat.

Tulemus oli hämmastav:

• Isegi kuivatatud puuviljad, mis meil müügil on, pole säilitusaineteta ja suhkruvabad! "Kommi asemel" silt tähendab tegelikult seda, et ühe ebatervisliku toote võime lihtsalt vahetada teise vastu! Novembrikuisel Soome tervisemessil näitasid naabrid üles innukat nutikust oma marjade ja toidulisandina kasutatavate ravimtaimede tervisesõbralikul säilitamisel. Suur osa nendest marjadest tuleb Eestist.

• Täisteratooted kas puuduvad või on neid ebapiisavalt (müüjate tüüpiline vastus: "Jah, hiljuti vist oli. Küllap siis on otsa saanud..."). Nende valik on hämmastavalt kesine.

• Taimetoitu eelistavate inimeste võimalused on õige piiratud nii restoranide ja kohvikute kui ka kaasa ostetavate toidukaupade osas. Mahetoodetest pakutakse vaid kohalikke jooke ja segusid, mille koostis ja päritolu siiski segaseks jääb (eksootilised puuviljasegud kohalikust mahefarmist ei kõla kuigi usutavalt). Sojatooted puuduvad või piirduvad ainsa firma poolt pakutava joogiga.

• Eridieedi-vajadustega inimene peab ilmselt maale naturaalmajandusele lähemale kolima! Siinses linnas on elu keeruline. Ka ei oska ma seletada, miks puuduvad meil kõige lihtsamad kohalikud puu- ja köögiviljad: isegi tavaline ja meil kasvav on imporditud ja enamasti kvaliteediga, mis endast lugupidavasse toidupoodi ei sobikski!

Liikudes toidumaailmast muudesse valdkondadesse, oleme ka siin palju külmema kõhuga kui isegi meie skandinaavlastest hõimuvelled, rääkimata teistest rikastest maadest.

Kui paljud meist pööravad kreemipurki uurides tähelepanu loomakaitsjate siltidele või kasutatud materjalide päritolule ja ümbertöödeldavusele? Ega vist oluliselt. Ometi ei ole mujalt tulnud virvendused meid päris puutumata jätnud. Kogu eelneva juures jääme siiski eurooplasteks 21. sajandil ning kõnnime küll veidi aeglasemalt, kuid siiski sama jalga ülejäänud maailmaga.

Jalatsite ja riiete puhul ei saa eestlasele muidugi midagi ette heita, sest kliima paneb reeglid paika. Ei kujuta ette, et loodaksin vaid looduslikule ennast läbi lörtsi kevade poole pressides või hoiaksin jala soojas kodusvalmistatud vildiga.

Kõik eelnev on põhjuseks, miks üha karmistuvad nõuded loodustoodeteks kvalifitseerimise kohta, mis tulevad eelkõige EU dirigendipuldist - Saksamaalt ja Prantsusmaalt.

Ühest küljest tingib seda praktiline vajadus, mis on oma ulatuselt väga uus nähtus - meid piinavad haigused, mis on tekitatud tehismaailma sobimatusest meie organismiga. Inimene ise ja tema vastupanuvõime ei ole muutustega kaasa suutnud minna. Sellest ka kõiksuguste allergiate ja häirete laialdane ilmnemine.

Teisalt ilmneb linlast järjest sügavamalt piinav igatsus loomuliku ja loodusliku järele - üha vähem on aega oma aiast õunu noppida või hommikust ööbikut nautida. Vaadake või suurfirmade reklaame või meie uuselamuid - meile müüakse ju mitte kive ja mörti, vaid linnulaulu ja metsakohinat! Igatsus looduse järele on kõige karmima mehe ja kõige tänapäevasema naise hingesügavuste saladus, mille kaudu ka müügitöö tehtud peab saama.

Kolmanda momendina on arenenud läänel ilmselt ka pikem linnastumise kogemus. Siit küsimus, kas linn võib saada inimese loomulikuks koduks? Päriselt. Kas kaob teadmine samblalõhnasest uduvihmast ja augustikuisest viljapõllust ning piisab digipildist ja kunstlõhnast? Võimalik. Põlvede jooksul, tasapisi.

Mida siis kohalikule ostlejale selle kaunis kurbliku loo lõpul soovitada?

• Lugege toodetel olevaid silte ja mõtisklege vahel selle üle, mida need tähendavad!

• Hoolige endast ja teistest teie ümber! Ka sel viisil, et valite, mida suhu ja selga panete. Muidugi sätib igapäevane reaalsus omad piirid, kuid õpetage ennast jälgima ja tasapisi nii mõtlema, et looduslik olekski loomulik. Ka teie jaoks. Alati ja kõiges. Ka selles, mis ise teete.

• Olge loomulikud!

FEMME

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta