Kontoris üheksast viieni – nii oli see varemalt tavaks. Töömaailm on aga läbinud olulisi muudatusi, paindlikud töömudelid annavad üha enam tooni, tööandjad panustavad eelkõige tulemustele ning mitte tööaja äraistumisele. Samas on endiselt vajadus kindlate reeglite järele.

Tänasel hetkel rakendatakse ettevõtetes erinevaid töömudeleid, nii kindla kellast-kellani mudeliga, kui ka paindliku graafikuga, aga ka nn. usalduse peale ajaga. Klassikaline tööajakontroll ei ole siiski veel kadunud. Paljudes suurfirmades kasutatakse uksekaarte, mis fikseerivad tööaja, sest suure hulga töötajate arvu puhul ei saa pahatahtlikku ärakasutamist välistada.

Loeb tulemus, mitte show

Arusaam tööst on aga laias plaanis muutumas: järjest enam ei kontrollita mitte kohalolekut, vaid etteantud eesmärkide ja kindlate projektidega soetud ülesannete täitmist. „Seega kehtib uus printsiip – ei mõõdeta mitte aega, vaid tulemusi,“ sõnab Markus Albers, raamatu „Homme jõuan ma hiljem“ autor.

Enam ei kontrollita, kes hommikul esimesena tööle jõuab ja kes õhtul viimasena lahkub või kes teeb pikimaid lõunapause. Seeläbi jääb laisklejatel vähem võimalusi „massi sisse ära kaduda“. Sest nagu öeldud, loevad tulemused, mitte show. Igal juhul sõltub selline projektipõhine töökorraldus paljuski ka töö iseloomust ja sellest, kui autonoomselt on töötajal võimalik oma tööd teha. Konstrueerides tiimina näiteks mingit objekti, ei ole võimalik ainuisikuliselt oma tööaega määrata.

Vajadus töötada täiskohaga, kuid nn. „light"- režiimil

Kui arstid, lennundustöötajad, klienditeenindajad jpt. peavad oma tööd tegema vastavalt kindlaks määratud ajale, siis paindlik tööaeg sobib kõigile, kes oma tööd peaasjalikult ainult arvuti taga teevad. Ja see kriteerium hõlmab järjest enam ametikohti. Sellist mobiilse töö vormi nimetab Markus Albers „easy economy’ks“. See võimalus on ettevõtetel tekkinud alles viimase paari aasta jooksul tänu tehnika kiirele arengule ja see vabastab samas töötaja peaaegu täielikult büroos kohaloleku ja kirjutuslaua taga istumise kohustusest.

Ka sellised riiklike seaduste poolt loodud pereelu soodustavad võimalused nagu isapuhkus, sunnivad ettevõtteid muutma oma varaseimad seisukohti – sest ka järjest enam meestöötajaid soovivad võtta periooditi tööst aega maha. See diskussioon on nt. Saksamaal alles algusfaasis, kuid tegelikkuses on tekkinud vajadus töötada küll täiskohaga, kuid nö. „light“-režiimil. See on tingitud asjaolust, et paljud mehed soovivad oma nädalast tööaega vähendada viie kuni kümne tunni võrra, kuniks nende lapsed on väikesed. Selliseid ettevõtteid on Saksamaal siiski alles mõnikümmend, kes oma töötajaskonnale säärast töörežiimi võimaldavad.

Suund töötada kaugtöö vormis kasutades arvutiside võimalusi

Põhilised töömudelid jäävad küll ka tulevikus samaks ning suurele hulgale töötajaskonnast, kelle funktsioon on põhiprotsessidele tugifunktsioone pakkuda, ei muutu suurt midagi. Samas suureneb nende inimeste arv, kes vaba graafikuga töötavad vastavalt tööelu paindlikumaks muutumisele pidevalt kasvavas tempos . Iga uut tööülesannet võib ju vaadelda ka kui uut projektitellimust ning seega on töö kui pidev kulgemisprotsess.

Seda nägemust jagab ka Marcus Albers: „Maad võtab seisukoht, et tööd saab teha igal pool.“ Aastal 2006 võimaldas kaugtööd vaid 20 protsenti Saksamaa tööandjatest ja aastal 2000 oli see üldse vaid 4 protsenti. Täna aga plaanib näiteks Deutsche Bank vaid 20 protsenti töötajaskonnast regulaarselt büroos resideerivateks – ülejäänud saavad teha tööd mobiilselt või nö. supermobiilselt kodust või reisil olles. Ka ettevõtted nagu IBM, SAP ja Deutsche Telecom rakendavad sarnaseid töömudeleid. Selline töökorraldus muutub järjest igapäevasemaks just spetsialistidele ja juhtivtöötajate hulgas.

Eelised ja puudused

Sageli rakendatakse kaugtöövormis töötajatele nn. tööajakontot, mis toimib sarnaselt nagu panganduses arvelduskonto: vahel on seal peal rohkem aega, vahel vähem, vahel ületatakse limiiti. Reaalsuses leidub veel suur hulk erinevaid töömudeleid alates osalise ajaga töötamisest; Jobsharing’ ust, kus üks töö on jaotatud ära mitme inimese vahel kuni koguni “investeerimisprintsiibil“ töötamiseni, mille kohaselt algusel töötatakse täisvõimsusel ja selle etapi lõpus jääb kasutusse pikem vabaaja periood, mida saab rakendada hoopis mingi muu valdkonna jaoks nt. akadeemiliseks tööks, teaduslike uuringute läbiviimiseks või lihtsalt pikemaks puhkeperioodiks.

Paindlikel töömudelitel on esmavaatlusel palju eeliseid: töötajad saavad võimaluse olla iseenda aja peremehed – nad töötavad siis, kui tunnevad end ise olevat kõige produktiivsemad. Selle võimaluse näol on toimumas tohutu emantsipatsiooniprotsess ja muutumas on ka tööelu paradigma, mille läbi ta senimaani enamiku inimeste elukorraldust struktureeris ja kujundas. Uurimuste kohaselt on inimesed seeläbi muutunud ka produktiivsemaks, loovamaks ja rahulolevamaks ning lahkuvad harvemini töölt omal soovil.

Siiski varjab säärane paindlik töötamismudel ka teatavaid ohtusid – selle tulemusena võib kergesti juhtuda, et inimene teeb kogu aeg tööd, ei lülita kunagi välja mobiiltelefoni, on tööalaselt alati kättesaadav ning tal ei ole kunagi tõelist puhkust.

Allikas: www.monster.de

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta