Meredel ja ookeanidel on oluline roll kliima stabiliseerimisel ning seega on nad ühed olulisimad süsteemid kliimasoojenemisega kohanemisel. Veeökosüsteemid seovad süsinikku ning liigsoojust ja toodavad ligi poole hapnikust. Kalapüügi põhjustatud mereliikide väljasuremine on keskkonnakatastroof, mille tulemusel veeökosüsteemid vaesuvad, vähendades seeläbi ookeani võimekust kliimamuutuseid puhverdada. Kuigi teatakse, et ülepüük on üks kalaliikide väljasuremise peamisi põhjuseid, jääb see teema ometi kliimateemalistes vestlustes tihti mainimata.

Kui kalu püütakse arvuliselt rohkem, kui nad end "taastoota" jõuavad, on tegemist ülepüügiga. Ülepüük käib käsikäes kaubandusliku kalapüügiga, kus kaaspüügina tuleb kaasa hulgaliselt teisi kalu, mereloomi ja isegi linde, kellest enamik hukkub.  Põhjatraalimine on üks kalastamise meetod, millega tuleb palju kaaspüüki, sest kalapüügilaev tõmbab mööda merepõhja rasket võrku, mis veab kaasa nii neid, keda plaaniti püüda kui ka teisi merepõhjas elavaid elusolendeid.

Ülekalastamine ja selle kahjulik mõju on juba ammu teada. Ka Euroopa Liit, püüdes üleval hoida korraga nii majandust kui kalapopulatsioone, jagas kaluritele subsiidiume, et peatada kalastamine teatud perioodidel ajutiselt. See meede töötas oma eesmärgile vastu, sest tegelikkuses rahastasid need subsiidiumid hoopis ülekalastamise kasvu. Kalastusfirmad panid suurema rõhu kalastamisele nendel perioodidel, kus kalastamine polnud piiratud. Aastal 2020 oli 40% Atlandil püütud kaladest ülepüütud ning rohkem kui 80% Vahemerel püütud kaladest olid ülepüütud.

Üks põhjuseid, miks ülekalastamine nii suur probleem veel endiselt on, on vähene kontroll ja läbipaistvus. Ka Euroopa Liit on piltlikult öeldes merede ökosüsteeme alt vedanud, sest varasemad regulatsioonid soodustasid kalurite seas ebaausat konkurentsi ning takistasid võimuorganeid tagamaks seda, et kalastamine oleks legaalne ja jätkusuutlik.

Et säilitada merede ökosüsteeme ning bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärke saavutada, on Euroopa Liit otsustanud piirata traalimist. Kahjuks on Euroopa Liit traalimise keelanud vaid 1.16% Euroopa Liidu vetest Kirde-Atlandil. Traalimise täielik järk - järguline lõpetamine on aga vastuoluline teema, mida võrreldakse rohepesuga. 

Võimuorganite tegevusetuse tõttu on mered ja ookeanid rängalt kannatanud. Ennustatakse, et igal aastal püütakse 2 700 000 000 000 kala. See tähendab, et potentsiaalselt püütakse üle 7 miljardi kala päevas - see on peaaegu sama arv kalu kui on inimesi maakeral. Üle kolmandiku neist kaladest on ülepüütud ning kümnendik neist kaladest heidetakse tagasi merre. 17903 mereloomast ja taimest enam kui 1550 on väljasuremise ohus, kliimamuutus mõjutab neist vähemalt 41%, samuti on kolmandik magevee kalaliikidest väljasuremisohus.

Veetaimede perekonda kuuluvad meriheinad, mis on levinud üle maakera, on kaladele üheks meeliselupaigaks. Meriheinad toodavad palju rohkem hapnikku, kui maismaal kasvavad taimed ning samal ajal tagavad kaladele (nagu ka teistele taksonitele) elupaiga. Suurema saagi lootuses sihivad kalurid just neid biotoope, mille tulemusel väheneb kalade arvukus ning saavad püsivaid kahjustusi ka meriheinaväljad.

Kalad on asendamatu osa mereökosüsteemide toitaine-, süsiniku- ja energiaringest. Seega mõjutab kalade arvukus oluliselt kohalike vete elutegevust. Kalade seedetegevus aitab viia toitaineid nendesse kohtadesse, kus toitained on piiratud. Näiteks on leitud, et kalarikastel aladel kasvavad meriheinad palju kiiremini kui vähese kalaarvukusega kohtades. Samuti aitavad kalad meriheinavälju laiendada. Paraku on meriheinaväljad kadumas, mida ilmestab asjaolu, et hinnanguliselt üle 90% Ühendkuningriike ümbritsevatest meriheinaväljadest on juba hävinud. Seega on selle võtmeliigi juurdekasvu soodustamiseks äärmiselt oluline säilitada kalade arvukust meredes ja ookeanides.

On selge, et ekstensiivse ja kontrollimata kalapüügi kahjulik mõju keskkonnale on suur ning kontrolli alt väljas. Seda ulatuslikku mõju ei saa kontrollida läbi ajutiste piirangute ja rahastuste. Inimkond on olukorras, kus pöördumatu kahju vältimiseks mereökosüsteemidele tuleb teha järsk kannapööre kogu toidusüsteemis, kaasa arvatud kala tarbimises. See pööre peab olema kiire ja samal ajal arvestama seda, et suur osa globaalse lõuna inimestest sõltub oma elus kalast kui primaarsest valguallikast. Seejuures  ei tohi täiendavat kahju saada need haavatavad inimgrupid, kelle tegevus ei ole (!) põhjustanud kliima- ja keskkonnakriisi. 

Loomus korraldab 25. mail paneeldiskussiooni ekspertide, ametnike ja poliitikutega teemal “Kalad Eesti seadustes”, et esitleda ülevaadet sellest, kuidas on kalad Eestis seadustega kaitstud. 

Sarnased artiklid