Paljusid meist häiris BBC poolt 2010. aastal eetrisse lastud telesaade “Šokolaad: kibe tõde”, mis rääkis Lääne-Aafrika kakaoistandustes toimuvatest inimõiguste rikkumistest ning ebainimlikest töötingimustest.

Maailma ühes servas elavad miljonid põllumehed, kes vaevu ots-otsaga kokku tulevad. Maailma teises servas asume meie, tarbijad, kelle šokolaaditarbimine päevpäevalt kasvab, ent kes tunnevad end olukorra muutmiseks liiga abitult või ei ole põllumeeste raskest olukorrast üleüldse teadlikud. Kahe maailma vahel seisab käputäis suurfirmasid, mis valitsevad globaalset kakaoturgu ning korjavad tööstusest hiiglaslikku kasumit.

Šokolaadiäri saab alguse kakaost. Kakaod saadakse kakaoubadest, mis kasvavad kakaopuu kaunades. Kakaopuu õitseb ja kannab vilja aastaringselt. Kakaokaunad valmivad puu tüvel ja peamistel okstel. Iga kauna sees on umbes 20–30 seemet, mida ümbritseb valge viljaliha. Need seemned ongi kakaooad. Ühe puu aastasaagist saab pool kilo toorkakaod. Kakao kasvatamine on raske füüsiline töö. Kui kaunad on küpsed ja puudelt alla võetud, toimub nende kääritamine, kuivatamine, puhastamine ja pakkimine. Põllumehed müüvad pakitud kotid vahendajatele, kes need eksportijatele edasi müüvad. Toorkakao transporditakse šokolaadi tootvatesse riikidesse, kus seda röstitakse, purustatakse ning jahvatatakse. Tulemuseks on kakaovõi ja kakaopulber, mida lisaks šokolaaditööstusele kasutatakse veel kosmeetika ning ravimite tootmises.

Maailmas süüakse 3 miljonit tonni šokolaadi aastas. Kusjuures pool maailma šokolaadist süüakse ära Euroopas ning ülejäänud 22 protsenti USA-s. See tähendab, et keskmiselt sööb iga eurooplane või põhjaameeriklane 5,2 kilo šokolaadi aastas.

Kuigi enamik kakaod tarbitakse maailma põhjaosas, kasvab kakao hoopis ümber ekvaatori asuvas troopilises džunglivöös paiknevates 30 riigis. Kakao on peamine sissetulekuallikas 5,5 miljonile väiketalunikule ning tagab igapäevase leiva 14 miljonile põllutöölisele.

70% maailma kakaoubadest pärineb vaid neljast Lääne-Aafrika riigist: Elevandiluurannikult, Ghanast, Nigeeriast ning Kamerunist. Elevandiluurannik üksi toodab kolmandiku maailma kakaost, olles seega maailma suurim kakaotootja. Suuruselt teine kakaotootjariik Ghana toodab 20% maailmaturu kakaost. Indoneesia, Nigeeria, Kamerun, Brasiilia ning Ecuador on samuti tähtsad kakaotootjad.

Mõnedes Lääne-Aafrika riikides – näiteks Elevandiluurannikul ning Ghanas – on kakao tervelt 90% põllupidajate peamine sissetulekuallikas. Seejuures 90% kakaost üle maailma kasvatatakse väiketaludes, mille suurus on 4,8 hektarit (või vähem), ning vaid 5% maailma kakaost kasvatatakse üle 40 hektari suurustes kakaoistandustes.

Globaalses kaubanduses korjavad suurema osa kasumist endale põhjapoolkeral asuvad firmad. Ka kakaoturgu kontrollib vaid käputäis suurfirmasid. Nende turuosa tõttu on neil kakao hinnale väga suur mõju. Kakao kasvatajateni tootjariikides jõuab vaid väga väike osa ühe tavalise šokolaaditahvli hinnast: 6,4% Ghanas, 5,7% Elevandiluurannikul.

1980. aastate lõpul jõudis šokolaaditahvli hinnast talunikeni kuusteist protsenti. Võrdluseks: kakao töötlejate osa on 56 protsendilt suurenenud 70 protsendile ning edasimüüjate kasum 12 protsendilt 17 protsendile – ning seda samas ajavahemikus, mil on toimunud kakaokasvatajate sissetuleku drastiline vähenemine.

Rahvusvaheliste firmade ning vahendajate ekspluateerimistaktikad on viinud kakaoäri kriisini. Kakaoubade hind on 1980. aastatest alates järsult langenud ning selle otseseks tulemuseks on kakaod kasvatavate põllumeeste sissetulekute vähenemine. Põllumehed ei suuda katta tootmiskulusid, rääkimata uutesse puudesse investeerimisest või väetiste ning putukamürkide ostmisest.

Raske majanduslik olukord sunnib põllumehi istanduste töölisi ekspluateerima ja lapstööjõudu kasutama – seda kõike selleks, et hoida kulud võimalikult väiksed. Halvimal juhul viib olukord inimkaubanduseni, mille ohvriteks on lapsed ning sel juhul on tegu väga tõsise inimõiguste rikkumisega.

1980. aastatel alanud hindade langus on sundinud põllumehi kakaotootmist lõpetama või isegi oma talu tegevuse peatama. Teenides väga väikest sissetulekut ning olles kakaoturu tegelikust olukorrast teadmatuses, on selles mängus kaotajateks kakaod kasvatavad põllumehed ning nende perekonnad. Nad on kaotajad väga tulusas kakao- ja šokolaaditööstuses, mille netomüügi väärtus aastas on umbes 80 miljardit dollarit.

2012. aastal ületas kakao maailmaturu nõudlus pakkumise. Rahvusvahelise kakaoorganisatsiooni (International Cocoa Organization ehk ICCO) väitel peab 2020. aastaks kakaotootmist suurendama ligi 20%, et kakaonõudlusega toime tulla. See on tervelt 600 000 tonni võrra rohkem kakaoube aastas.

Kas Sul on tarbijana tunne, et olukorra muutmine pole Sinu võimuses? Nüüd ei pea Sa end enam abitult tundma! “Make Chocolate Fair!” www.makechocolatefair.org   (MCF!) on rahvusvaheline kampaania, mis paneb 2013–2015 aastal inimesed tegutsema suurema õigluse nimel ülemaailmses kakaotööstuses.

MCF! eesmärgiks on koguda 16 riigis allkirju petitsioonile, mis nõuab šokolaadifirmadelt nii inimeste kui planeedi vastutustundlikku kohtlemist.

MCF nõuab, et šokolaadifirmad:

  • tagaksid kakaokasvatajatele ja nende töölistele õiglase tasu;

  • peaksid kinni inim- ja tööõigustest kogu kakao tarneahela ulatuses ja võitleksid laste orjatöö vastu;

  • toetaksid kakaokasvatajate tegevusi jätkusuutliku ja mitmekesise põllumajanduse vallas;

  • ühineksid sõltumatu sertifi tseerimis- ja järelevalvesüsteemiga.

Ole valmis tegutsema! Selleks, et kampaanias aktiivselt osaleda, on palju võimalusi:

  • anna oma allkiri petitsioonile;

  • tule kohtuma Lääne-Aafrika kakaokasvatajatega;

  • osale šokolaadibussi Euroopa-turneel;

  • osale üle-euroopalistel šokolaadiaktsiooni päevadel või korralda hoopis omaenda üritusi.

Enne, kui pardale astud, loe veel, kust šokolaad üldse pärineb, kuidas seda valmistatakse ning millised probleemid šokolaadi tootmisega kaasnevad.

Sarnased artiklid