Mari-Ann Meigo ja Märt-Erik Martens plaanivad hakata tootma uudset materjali, mis on naturaalse naha omadustega, kuid palju loodussäästlikum. Enamik maailma nahast on kroompargitud ja kui ühe ruutmeetri naha tegemiseks läheb 5000 liitrit vett, siis Gelatex nahk vajab vaid 65 liitrit. Veel olulisem on aga see, et erinevalt väga mürgisest naha parkimise meetodist on nende materjal tehtud ainult looduslikest materjalidest.

Mõlemad ettevõtte asutajad olid ka varem erinevate materjaliga tegelenud, kuid kohtusid ülikoolis  – Mari-Ann õppis Tartu Ülikooli magistrantuuris ettevõtlust ja tehnoloogia juhtimist, Märt-Erik õppis samas ülikoolis materjaliteadust. Algselt oli Märt-Erikul mõte teha želatiinist kangaid hoopis meditsiinisüsteemi jaoks.  Mari-Ann soovis aga magistritööd kirjutada ökotekstiili teemaga seonduvalt. “Avastasin, et samas ülikoolis uuriti uudset materjali, kuigi alguses oli segane, kuidas saab želatiin olla keskkonnasõbralik alternatiiv nahale, see on ju ka loomsest toorainest,” selgitab Mari-Ann.

Mari-Ann ja Märt-Erik hakkasid kõigepealt uurima naturaalse naha tootmise tagamaid. Märt-Erik meenutab, et avastused ei olnud rõõmustavad: “Leidsime, et hetkel saastab naha tootmine kohutavalt loodust. Puhas joogivesi reostatakse kemikaalidega – ühe ruutmeetri naha tootmiseks kulub 2,4 kilo kemikaale. Osa jääb naha sisse, osa lastakse maailma meredesse. Meie nahk ei vaja üldse selliseid kemikaale ja toorainet ehk želatiini tehakse loomsetest jäätmetest nagu kondid, nahk, kõõlused, mis Eestis põletatakse lihtsalt ära.”

Mari-Ann naerab, et lõpuks nende koostööst magistritööd ei tulnudki, tuli hoopis ettevõte: “Oleme selle kallal töötanud kaks aastat ja isegi nüüd on veidi vara tulemustest rääkida. Meie materjal on muutunud sadu kordi tugevamaks, kuid selle ala spetsialistide sõnul on viis aastat keskmine aeg, kui võiks hakata tulemusi nägema. Me tahaks ikka kiiremini jõuda.”

Keskkonnasõbralikkus peab olema reegel

Mõlemad ettevõtte asutajad on seda meelt, et Gelatex peab jõudma masstootmisesse. Kuigi suurtootmine on enamasti loodust reostav, leiab Mari-Ann, et ka praegust süsteemi annab muuta keskkonnasõbralikumaks:

“Kas masstootmine võiks muutuda selliseks, millel ei ole jalajälge? Hetkel ei saa suurtootmises kasutada keskkonnasõbralikke materjale, sest neid ei saa toota suurtes kogustes. Isegi orgaanilist puuvilla ei jaguks kõikidele tehastele, kui nad sooviksid sellele üle minna. Meie materjali jätkub niikaua, kui inimesed söövad liha. Hetkel läheb raisku 25% loomsest toorainest, see põletatakse või maetakse maha,” selgitab Mari-Ann.

Kui siht on suurtootjad, tuleb lisaks naha kvaliteedile mõelda ka tootmiskiirusele. Märt-Erik näitab, et  materjal koosneb fiibritest. “Alguses saime toota kiirusega pool grammi materjali tunnis. Siis pidime leidma täiesti uue tehnoloogia, nüüd võimaldab see meil ca 1000 korda kiiremini toota.”

Märt-Erik lükkab ümber ka müüdi, et loodushoidlikud materjalid on kallimad. “Kasusaaja on hinna mõttes ka rõivatootja, sest meie materjal on odavam. Samuti saavad kasu nii tarbija kui meid ümbritsev keskkond – kunstnahk kulub kiiresti, kuid selle lagunemisprotsess kestab sadu aastaid. Meie materjal on suhteliselt lühikese ajaga biolagunev,” lisab ta.

Küll aga ei peaks kartma, et Gelatex nahk sügisel vihmase ilmaga jalga ära laguneb – biolagunemiseks on vaja pidevat niiskust, baktereid ja mikrofloorat. Kui tarbija soovib, et tema uudsest nahast toode kaua kestaks, on hooldus sarnane naturaalse nahga, näiteks kingi tuleb samamoodi kuivatada ja kreemitada.

Aeg lendab

Kõige suurem väljakutse ei ole aga raha, vaid hoopis aeg. Märt-Erik tunneb, et neil ei ole midagi investorite puudusel tegemata jäänud, kuna hetkel on veel käsil teadusuuringud ja materjali välja arendamine: “Me ei ole veel investoreid kaasanud, sest tunneme, et me ise pole valmis. Mõtleme endast kui startupist ja seal töötatakse tavaliselt hea idee toel tehnoloogia välja kiiresti välja. Kuid meie oleme teaduspõhine startup ja teeme asju, mida varem pole tehtud. Teadus vajab palju aega ja katsetamist.”

Mari-Ann leiab, et see on ka isiklikus plaanis kõige keerulisem ülesanne: “Kui arendus võtab nii metsikult aega, siis endal tekib tunne, et kas üldse jõuame tulemuseni? Motivatsiooni üleval hoidmine on oluline, teaduse puhul ei ole nii, et paned ajakava paika ja nii lähebki,” muigab Mari-Ann.

Parem tulevik

Kui palun Märt-Erikul kujutleda tulevikku sellisena, nagu kõige parema stsenaariumi järgi võiks minna, jääb ta hetkeks mõtlikuks: “Kõige ideaalsemal juhul hakatakse kasutama jätkusuutlikku, loodussõbralikku materjali. See tähendab, et oleks võimalik teha tootmishoone ja kolme aasta pärast oleks realistlik toota 400 000 ruutmeetrit materjali aastas. Meie kasutame ühe looma saadusi kolm korda efektiivsemalt ja sellega oleks võimalik kokku hoida 1 miljon kilogrammi kemikaale ning 64 miljonit liitrit vett. Hetkel kasvatatakse palju loomi ainult naha pärast, siis poleks see enam vajalik.”

Lugu pärineb Arengukoostöö ümarlaua blogist

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta