See lugu juhtus siis, kui mu lapselaps oli veel eelkooliealine mudilane. Ühel suvel, nii jaanipäeva paiku, sai käidud Amblas ja muidugi ka surnuaias. Meil on seal puhkamas hulga sugulasi. Võtsime kotiga küünlaid kaasa ja panime sugulate mälestuseks neid kalmudel põlema.

Ambla surnuaias on väga ilusaid hauakivisid ja rida väikeseid skulptuure haudadel, mis on juba ise omaette vaatamisväärsused. Tegime surnuaiale tiiru peale. Meie mudilasele asi ilmselt pakkus huvi. Käisime ringi ja sai räägitud mälestusi inimestest, kes seal puhkasid ja näitasime lapsele huvitavate hauakividega platse. Ta kuulas meie juttu lausa suu ammuli.

Tagasi tulles avastasime, et ka kirik on avatud. Sai siis ka sisse vaadatud ja seal ringi käidud. Tütar tegi kohe oma pojale selgeks, mismoodi ollakse kirikus. Poiss võttis vabatahtlikult ise mütsi peast ära ja oli seal kenasti kuss. Rohkem polnud meil vaja teda keelata.

Väljudes nägime ka kirikuõpetajat. Kuna hetkel oli tal tööst vaba aeg, siis kandis ta riideid nagu üks tavaline meesterahvas ikka suvel kannab. Ta veel küsis meilt, et kas on mingeid küsimusi. Ehk saab ta meid kuidagi aidata. Sai veel niisama vesteldud.

Siis nägime, et meie mudilane kibeleb ka sõna võtma. Kuid kirikus kästi tal vait olla ja laps ei teadnud täpselt, millal see “kuss” üks kord otsa saab. Seepärast oli ta igaks juhuks seni vagusi, kuni tal lubati rääkida. Arukas otsus ju.

Kui see luba lõpuks talle anti, tegi ta suu lahti ja me kõik pidime ümber kukkuma. Poiss teatas rõõmsalt kirikuõpetajale, et küll sel on ikka ilus loss ja et temale see meeldis väga. Me vist muutsime isegi värvi. Aga õpetaja vastas lapsele nii rahulikult: “Aitäh, hea, et märkasid”.

Ta ei teinudki sellest numbrit, mis mudilane ütles. Laps lihtsalt ei leidnud kohe õigeid sõnu. Vanad ja suured majad nagu kirik meenutasid talle lossi. Seepärast läksidki sõnad sassi. Nii võib mudilasel juhtuda, kui õiged sõnad meelest ära lähevad.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta