Ökosüsteemid

Globaalne soojenemine on Maa elusloodusele ja ökosüsteemidele tõeliseks proovikiviks. Temperatuuri kasvades on mitmed taime-, looma- ja linnuliigid sunnitud iga aasta mõne kilomeetri võrra põhja poole asuma, et püsida oma liigile sobivas klimaatilises keskkonnas.

Sellised eluslooduse migratsioonid toimuvad tavaliselt jääaja lähenedes ja taandudes, kui lähenev jää endaga jahedamad temperatuurid ja karmima elukeskkonnas kaasa toob. Paraku mõjuvad kõrgemad tempertuurid tundlikele liikidele sama hävitavalt, kui madalad temperatuurid.

Kõige suuremaks ohuks on aga lõuna poolt migreeruvad võõrliigid, mis võivad kohaliku ökosüsteemi ning liikide omavahelise koosluse lausa hävitada. Sellised juhused on harvad, kuid nendega tasub siiski arvestada.

Liikide ümberpaiknemine on tänapäeval väga keeruline tänu inimasustusele ja selle juurde kuuluvatele teedevõrgustikukele. Iseäranis keeruline on ümberpaiknemine taimedele ja piiratud liikumisvõimega loomaliikidele, sest nende migreerumine on väga aeglane.

Inimtegevusega seotud asustused, põllumaad ja teedevõrgustikud toimivad tehislike barrikaadidena, mis ei lase putukatel, loomadel ja taimdedel põhja poole liikuda. Nii võivadki mõned ohustatud liigid jääda oma ökosüsteemi ‘saarele’ lõksu ning välja surra.

Camille Parmesan ja Gary Yohe avastasid, et uuritavast 677 liigist olid 279 liikunud 6,1km pooluste poole või 6,1m kõrgemale iga vaadeldud kümnendi kohta.[1]

Üks esimesi liike, kes temperatuuri kasvamise tagajärjel ilmselt lähiaastatel välja sureb on Põhja-Ameerikas ja Aasias elav pika. Selle hamstrisuuruse olendi ainevahetus ei kannata temperatuure üle 20°C. Et pikad elavad juba niigi mägede tipus, siis ei ole neil enam kõrgemale võimalik minna ning nad surevad paratamatult välja. Nii on pikadega juhtunud juba 25 paigas Ameerika Ühendriikide Suures Nõos.

Costa Rica Monteverde looduskaitsealal on täheldatud 50 konnaliigi kadumist peale ebatavaliselt sooja ja kuiva kevadet.[2] Costa Ricale omase kuldse konna kadumise taga 1987. aastal oli kliima soojenemisest tulenenud parasiitliku seene parem vastupidavus väiksema temperatuuriamplituudi juures.

Liikide sissetung võõrasse elukeskkonda ei ole kaugeltki uus nähtus, kuid globaalne soojenemine kiirendab seda protsessi tunduvalt nõrgendades looduslikku klimaatilist barjääri. Aastal 1859 Austraaliasse toodud 29 küülikut muutusid kiiresti riigi kõige arvukamaks loomaliigiks ning on tänapäeval Austraalia kõige arvukamad ja enim kahju tekitavad kahjurid.[3].

Ameerika Ühendriikides on probleemiks suurt kahju tekitav ning vahel isegi surmav tulisipelgas (fire ant), kes on kahjutööd teinud nii maapiirkondades kui ka linnastutes. Selle kahjuri levikut takistavad ainult öökülmad, mis globaalse soojenemise varjus üha harvemaks muutuvad. Tulisipelgad on nüüdseks levinud ka Austraaliasse ja Uus - Meremaale.

Kõrgemate temperatuuridega liiguvad põhja poole ka lõunamaadele iseloomulikud haigused nagu malaaria, dengue palavik ja Lääne-Niiluse viirus. Malaaria kõige suuremaks ohuks on inimeste teadmatus - piirkonnas, kus malaaria ei ole üldjuhul probleemiks olnud võib see sooja ja niiske suve toel väga ootamatult levida ning surmata sadu etteaimamatuid inimesi. Juba praegu on ohustab malaaria ligi poolt miljardit inimest iga aasta, mis on ligi neli korda enam kui 1990. aastal.

1999. aastal New Yorgi ümbrusest alguse saanud ja 2002. aasta rekordkuuma suve jooksul laialt levinud Lääne-Niiluse viirus oli 2005. aastaks surmanud 850 ameeriklast. Malaaria ja Lääne Niiluse viirus levivad moskiitode kaudu, kuid peale moskiitode on veel mitmeid teisi kahjulikke putukaid, mis võivad rünnata nii inimesi kui ka nende kodusid ja toiduvarusid.

IPCC prognoosi kohaselt on 1,5°-2,5°C globaalse keskmise temperatuurikasvu korral kõrgendatud ohus 20-30% kõikidest liikidest.[4] Sellest suurema temperatuurikasvu korral on prognoositud suuremaid muutuseid ökosüsteemide struktuurides ja funktsioonides, liikide omavahelises vastasmõjus ja liikide geograafilistes levipiirkondades, mis toovad endaga kaasa eelkõige negatiivseid muutusi bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemide toimimisele.[5]

Erinevate hinnangute kohaselt hävitatakse iga aasta ligi miljon hektarit Amazonase vihmametsa. Seda tehakse puidu tootmiseks ning põllumajanduseks kõlbuliku maa hankimiseks. Troopilised vihmametsad, nagu Amazonase piirkond, on koduks väga paljudele liikidele ning nende asemele istutatavad monokultuursed metsad ei hüvita kaugeltki tekitatud kahju.

Parasvöötme metsades on olukord suhteliselt stabiilne ning Ameerika Ühendriikide Lääneosas isegi positiivne tänu metsa juurdekasvule. Polaaraladel ning lähispolaaraladel Alaskas ja Siberis on kõrgemad temperatuurid aga suurt kahju tekitanud. Lähisarktikas hoiab metsa sõna otseses mõttes püsti igikelts, mis temperatuuri kasvades sulama on hakanud. Kuigi globaalne keskmine on temperatuur tõusnud alla kraadi, on Alaska elanikud täheldanud alates 1950. aastatest temperatuuri kasvu kuni 4°C võrra [6]. IPCC kohaselt on Arktika igikeltsa temperatuur alates 1980ndatest aastatest tõusnud 3°C võrra.[7]

Igikeltsa sulades moodustuvad maaalused järved - termokarstid. Kui termokarstis olev vesi ära valgub, jääb selle kohale tühimik, mis peagi iseenesest mullaga täitub. Selle tulemusel võib maapind mõne meetri võrra vajuda - probleem, mis on Siberis asuvas suurlinnas Jakutskis tõsiseks probleemiks kujunenud. Jakutski lennujaam ja üle 300 teise ehitise on ohustatud ebastabiilse igikeltsa tõttu. Alates 1960datest on Siberi igikeltsa temperatuuri kasavanud keskmiselt üle 1°C. [8]

Teatud Alaska piirkondades on rannikujää sulamine tee vabaks teinud lainete hävitavale mõjule, mis erosiooni käigus ranniku lihtsalt ära söövad. Juba praegu on mitmed majad langenud lainete ohvriks ning arvestades seda, et Alaskal on soojenemine intensiivsem, on selle piirkonna rannikuasulad suures ohus. Üks selline asula on 30 000 elanikuga Fairbanks.

Pehmemate talvede tõttu on Põhja - Ameerikas tunduvalt kasvanud männiüraski  populatsioon*. Männiüraski vastsed takistavad puude normaalset ainevahetust ning võivad seeläbi puu isegi surmata. Männiürski areng võtab aega kaks aastat kuid kõrgemate temperatuuride puhul võib areng toimuda kõigest ühe aasta jooksul. Kahjustatud puud surevad ning muutuvad eriti vastuvõtlikuks metsatulekahjudele. Taimekahjurite ja metsatulekahjude koosmõjul hävis Briti Kolumbias ainuüksi 2002. aasta jooksul 100 000km² männimetsa. [9] Kanada valitsuste prognooside kohaselt on aastaks 2013 hävinenud ligi 80% Briti Kolumbia männimetsadest.

Kuivematel perioodidel on taimekahjurite paljunemine soodustatud, sest puude ainevahetus ei ole kuigi intensiivne. See lihtsustab kahjurite hävitustegevust. New Mexico, Arizona, Colorado ja Utah osariikides on 2002. aastal alanud kuivaperiood hävitanud ligi 90% kohalikust pinjonimetsast (pinjon ehk Kaljumägede mänd). Tuleroa ohvriks on langenud ka Siberi metsad, kus viimaste kümnendite jooksul on tulekahjude poolt tekitatud kahju rohkem kui kümnekordistunud.

Ökosüsteemide püsimisel on takistavaks teguriks otsese inimtegevuse kõrval globaalsest soojenemisest tulenev aastaaegade ebastabiilsus ning varasemad kevadperioodid, mis liikide omavahelise ebakõla tõttu väga problemaatiliseks võivad kujuneda. Soojade ilmade tõttu on lehtede kasv, lindude migratsioon ja haudumine varasema aja peale nihkunud. [10] See aga ei tähenda, et kõik looduslikud protsessid sama sammu astuksid - lindude haudeperiood ei pruugi kokku langeda leheröövikute ja muude linnuvastsetele söögiks kõlbulike elusolendite kasvuperioodiga. Selle tagajärjel väheneb lindude populatsioon ning samas võib kasvada ka röövikute arvukus, kes lindude arvukuse vähenemise tõttu eelise saavutavad. Nii lükatakse paigast terve toiduahel.

Põllumajandus

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei soodusta kõrgem süsinikdioksiidi tase atmosfääris taimede kasvu. Rikastatud süsinikdioksiiditasemega tehtud taimekasvukatsed on näinud, et kuigi esimesel kahel aastal võib taimekasv kiireneda, langeb see kolmandal aastal tagasi varasemale tasemele. Piiravaks faktoriks on vesi ja  teised toitained, näiteks lämmastik. Seega ei suuda taimed atmosfäärist eemaldada üleliigset süsinikdioksiidi. Ajalugu näitab lausa vastupidist trendi - kliima soojenedes on looduslikest allikatest tulenevad süsinikdioksiidiemissioonid kasvanud.

Toidukultuuride puhul on olukord veelgi keerukam, sest nende kasvupiirkond on looduslikult määratletud kohaliku mullatüübi, temperatuuri, sademete ja kasvuperioodi pikkusega. Kliimamuutuste tagajärjel võivad muutuda nii sademetemuster, temperatuur kui ka kasvuperioodi pikkus, mis võib põllukultuuride traditsioonilisi kasvupiirkondi muuta. Nii võib riisi kasvatamine mõningates piirkondades kaduda tänu vähenenud sademetele vihmaperioodil.

Täpsete prognooside tegemine kliimamuutuste mõju kohta põllukultuuridele on peaaegu võimatu, sest selle mõjud taimekasvatusele on regiooniti väga erinevad. Siiski on võimalik teha mõningaid üldistusi. Kuni 3°C temperatuurikasvust võivad kasu lõigata eelkõige teraviljadest sõltuvad piirkonnad nagu Põhja-Euroopa, Venemaa, Hiina, Kanada ja teised põhjariigid. Seda eelkõige harvemate öökülmade, pikema kasvuperioodi ja soojemate ilmade tõttu. Täpsete ennustuste tegemine sõltub eelkõige kliimamudelite täpsusest.

* Tegelikult ei ole selle liigi nime eesti keelde tõlgitud, männiürask on kõige lähedasem mõiste (ingl.k. bark beetle).

Kasutatud kirjandus

1.Parmesan, Camille ja Yohe, Gary, “A globally coherent fingerprint of climate change

impacts across natural systems”, Nature: 421, 2.01.2003 hdgc.epp.cmu.edu/mailinglists/hdgcctml/mail/msg00037.html

2. lk. 141, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006

3. lk. 146, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006

4. lk.8, IPCC: "Climate Change 2007: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary for Policymakers", 2007

5. ibid

6. lk.71, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006

7. lk. 6, IPCC: "Climate Change 2007: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary for Policymakers", 2007

8. lk. 80, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006

9. lk. 150, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006

10. lk. 3, IPCC: "Climate Change 2007: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary for Policymakers", 2007