Šamaanlus seostub läänemaailmas enamuse jaoks tõenäoliselt millegi müstilise ja võib-olla põneva, kuid tänapäeval justkui mahajäämusele viitavaga. Selline arvamus on osa laiemast veendumusest, et edu on seotud kõige uuega, viimane aga suurlinnade ning rahavooludega. Tegelikult võib innovatsioon olla üsna lähedastes seostes traditsioonidega, mis sellele terviklikkust ning jätkusuutlikkust lisavad.

Üks selline näide leidub Peruus, Amazonase vihmametsades. See on koht, mille säilimine on kogu planeedi huvides, kuid mida hävitatakse tohutu kiirusega. Kireva ja mürarikka džunglilinna Iquitose lähistel vihmametsa rahus asub Kapitari, traditsioonilise meditsiini ja Amazonase piirkonna bioloogilise mitmekesisuse uurimiskeskus. Teadlasi või moodsat tehnoloogiat selles uurimiskeskuses aga ei leidu - ideed ja tahe vihmametsade ning sealse kultuuri kaitsmiseks tulevad kohalikelt inimestelt ja kohalike vahenditega. Mina veetsin seal nädala, õppides tundma ravimtaimi ja džungli elurütme ning lahkusin tohutult rikkamana.

Kapitari eesotsas seisab Cocama hõimu päritolu Luis Culquitón, kes on tõestuseks sellest, et ravitseja või šamaan kui kogukonna juht ei ole vaid osa iganenud elukorraldusest, mis veel maailma äärealadel hinge vaagub või juba aegade unustusse vajunud on. Vastupidi, Luis on see, kes kujundab külakogukonna tulevikuväljavaateid ja tegeleb ka igapäevaselt kohalike muredega. Kindlasti pole temasugust šamaani igas külas, kuid Luisi tegevus annab siiski laiemas perspektiivis lootust, et tänapäeva keerulistele keskkonna- ja terviseprobleemidele võib leida lahendusi just traditsioonide keskelt. Neid lahendusi otsides ei tohiks jätta kõrvale inimesi, kellel pole ülikooliharidust, kõlavat ametinimetust või materiaalseid vahendeid, kuid kes sellele vaatamata omavad teadmisi ja tahet. Inimesi, kes tunnevad kõige paremini ohustatud keskkonna mehhanisme ning teavad, et kaalul on nende tulevik.

Nagu viitab Kapitari uurimiskeskuse nimetus, on Luisi tegevusel kaks suunda: traditsiooniline meditsiin ja Amazonase bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Esimene neist, loodusravi, on tema kui šamaani põhitegevus, mis üha rohkem toob Kapitarisse kohalike kõrval inimesi erinevatest maailma otstest. Seal saab abi nii katkise jalaga vanur pisikesest naaberkülast, narkosõltlane Limast kui depressiooni käes vaevlev ameeriklane.

„Vihmamets on nagu apteek“, ütleb Luis ja oskab džunglis jalutades pea iga taime puhul erinevatest raviomadustest rääkida. Taimede väge tuntakse ja austatakse Amazonases kõrgelt, nendega on tihedalt seotud kohalik kultuur ja mütoloogia. Võimsaimate ja pühamate taimedega nagu ayahuasca ravitakse seal iidsel viisil mitmesuguseid haiguseid, mille seas on huvitaval kombel ka läänemaailmas vohavad ja hirmu tekitavad tänapäeva haigused nagu näiteks depressioon, narkosõltuvus, vähk ja alkoholism.

Ravimeetodid ei piirdu selliste haiguste puhul taimede tarbimisega, vaid oluline osa on ka vaimsel puhastumisel. See protsess ei ole kerge – nädalad või kuud üksinda isoleeritud puuonnis paastudes ning aegajalt šamaaniga tervendavateks, kuid kurnavateks ravimtaimesessioonideks kohtudes, on proovilepanevad nii vaimselt kui füüsiliselt. Hütid on teatud vahemaade järel ehitatud raja äärde, mis suundub üha kaugemale metsa. Raskemate probleemide ja pikema ravi puhul pannakse abivajaja elama sügavamale džungli rüppe ning lihtsama vaimse ja füüsilise puhastuse otsijad võivad jääda teistele inimestele lähemale. Läänemaailmas laialt levinud mõtteviis – maksan raha, söön tablette ja saan terveks – džunglis ei kehti. Šamaani juures sõltub palju abivajajast endast, kes peab arvestama, et aeg kulgeb linna elurütmist palju aeglasemas taktis, kuid tervenemine tõotab see-eest olla täielikum, hõlmates nii keha kui vaimu.

Seetõttu, tunnevad traditsiooniliste ravimeetodite vastu huvi üha rohkemad inimesed üle maailma. Ka Luisi juures peatub üsna tihti mõni välismaalane, kelle materiaalne toetus moodustab olulise osa Kapitari sissetulekust. Hinnakirja Kapitaris peatumisel ja ravikuuridel pole, tasutakse vastavalt võimalusele ning võrreldes kohalikega on enamus välismaalaste rahalised võimalused suured. See raha läheb investeeringuteks, mis on vajalikud Kapitari suure eesmärgi ehk bioloogilise mitmekesisusega seotud projekti arendamiseks.

Aastakümnete pikkuse (mõtte)töö tulemusena on Luis jõudnud ideeni, mis püüab leida lahendust teda ja paljusid teisi painavale murele vihmametsade tuleviku pärast. Šamaan läheneb probleemile veidi teistmoodi, kui Euroopa ja USA keskkonnaaktivistid, kelle võitlus toimub tihti globaalsel skaalal metsa hävitavate suurkorporatsioonide ja metsaraiet lubavate valitsustega. Luis kui Amazonase elanik näeb mikrotasandit – seda, kuidas kohalikud koloniseerimise tulemusel oma traditsioonilistest põlluharimismeetoditest loobusid. Võõrastelt üle võetud süsteemid  on aga loodust kahjustavad ning jätavad džunglielanikud vaesuses virelema. Rahvaarv kasvab ning alepõllundus pole enam jätkusuutlik, linnastunud tarbijate vajadusi teenivad suured monokultuuripõllud kurnavad mulda ja sunnivad kohalikud pered või isegi külad sõltuma ühest kitsast elatiseallikast.

Chacras integrales ehk „terviklikud põllud“ on põllumajanduslik süsteem, mille eesmärk on saavutada ökoloogiline tasakaal ja efektiivsus, luues paremad elutingimused ka põlluharijatele. Idee on põhiliselt hakanud levima Peruus ning sellega on nüüdseks seotud mitmeid projekte, mis käsitlevad teemat väikeste variatsioonidega, kuid järgivad keskset mõtet. Luis on Kapitari ümbrusesse rajanud põllud, millel jalutades ta innustunult selle traditsioonilis-innovaatilise maaharimisviisi põhitõdesid seletab. Süsteem seisneb erinevate taimede integreerimises nii, et mulla viljakus säiliks ja saak oleks mitmekesine. Samale põllule istutatakse pika (nt viljapuud), keskmise (nt mais või banaanid) ja lühikese (nt ravimtaimed) kasvutsükliga taimed, mis loovad üksteisele parimad kasvutingimused ja hoiavad ära mulla kurnamise. Seega tekib looduslik tasakaal, vastupidiselt end kiiresti ammendavatele monokultuuripõldudele. Lisaks uurib Luis kalade ja loomade rolli sellises süsteemis, kuna viimased on loomulik osa vihmametsa keskkonnast.

Kapitaris asuvas järvekeses paljunevad jõudsalt kalad ja aedikutes jooksevad metssead. Üks tähtsamaid aspekte seisneb šamaani jaoks selles, et süsteem annab võimaluse parandada kohalike elujärge. Ta usub, et taolised integreeritud ja jätkusuutlikud põllud annavad küladele rohkem iseseisvust, vähendades sõltuvust linnadest. See aitab kaasa traditsioonide taaselustamisele, mis on oluline sealsete kogukondade tugevdamiseks. Šamaan rõhutab teadlikkuse tõstmise vajalikkust sellise süsteemi toimimiseks ning annab ka ise panuse lähima küla elanike haridusse.

„Integratsioon“, kordab ta, „on kõige olulisem, ja sellesse peavad kuuluma nii inimesed, taimed kui loomad“. Oma ideid arutab ta meelsasti erinevate inimeste ja organisatsioonidega, reisides ringi nii Ameerikas kui Euroopas. Sel suvel viib tee Luisi ning tema noor-šamaanist poja Wagneri Saksamaale, kus kavatsetakse tutvustada nii oma ravimeetodeid kui vihmametsade tulevikuga seonduvaid plaane.

Keskkond ja tervis on valdkonnad, milles ilmnevad üha keerulisemad ning süngemad ohud ja mured. Maailm areneb ja sellega koos arenevad tema probleemid. Lahendused peaksid justkui kompama tulevikku ja hüppama probleemidest ettepoole, et neil tee tõkestada. Ehk oleks aga kasulik hetkeks sellest illusoorse arengu ahelast välja astuda ning kaaluda teist võimalust -  seda, mis usaldab juba nähtud ja proovitud tasakaalu. On vajalik kuulata nende hääli, kes veel elavad süsteemis ja keskkonnas, mille meie oleme selja taha jätnud ja võtta õppust ne­ilt, kes erinevalt meist on osanud sellega harmoonias eksisteerida.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta