Riigikohus jättis 10. juuni otsusega rahuldamata Kadrina valla elaniku kaebuse, millega kaebaja tahtis takistada metsaraiet RMK-le poolt hallatavas metsas, mis on kaebaja kinnistule puhvriks maanteelt ja kavandatavast liivakarjäärist lähtuvate mõjutuste eest. Riigikohus asus seisukohale, et üksikisik ei saa raieloa menetluses tugineda rohevõrgustikuga seotud ökoloogilistele kaalutlustele, sest see ei puuduta tema õigusi. Kolleegium märkis veel otsuses, et Keskkonnaamet peab enne raieloa andmist menetlusse kaasama isikud, kes kasutavad naaberkinnistut elukohana. Menetluses laekunud kaalukate vastuväidetega mittenõustumist tuleb raieloa andmisel põhjendada.

Kohtuasja taust

Kaebaja pöördus kohtusse, et takistada Kadrina vallas metsaraiet RMK-le kuuluvas metsas, mis on kaebaja kinnistule puhvriks maanteelt ja kavandatavast liivakarjäärist lähtuvate mõjutuste eest ning mis kaitseb kinnistut tormikahjustuste, müra ja õhusaaste eest. Keskkonnaamet lubas kaebajale kuuluva kinnistuga piirnevatel teistel kinnistutel viimase 2-6 aasta jooksul lageraiet, mistõttu ümbritsevad kinnistut enamikust külgedest raiesmikud või võsastuma hakanud langid. Kaebaja tugines mh asjaolule, et vaidlusalune mets asub Kadrina valla üldplaneeringu järgi rohevõrgustiku sõlmalal. Esimese ja teise astme kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.

Riigikohtu seisukoht

Kaebeõigus

Riigikohus märkis otsuses, et kaebaja ei saa nõuda rohevõrgustiku kogu asjaomase tuumala terviklikkuse ja sidususe kaitset ökoloogilistel kaalutlustel, sest see ei puuduta tema õigusi. Võimalikke kumulatiivseid mõjusid ökosüsteemidele ja maastikele, mida kaitstakse rohevõrgustikuga, ei pea saama vaidlustada igaüks, vaid niisuguse kaebuse saavad esitada ainult keskkonnaühendused.

Õigusaktide nõuetele vastavuse kontroll raieloa menetluses

Kolleegium selgitas, et raieloa menetluses ei ole Keskkonnaametil müra, tolmu ja peenosakeste juures nii ulatuslikku kaalumisruumi, kui kohaliku omavalitsuse üksustel planeerimismenetluses. Keskkonnaametil on õigus raieloa andmisest keelduda, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele. Selliseks „õigusakti nõudeks“ on Riigikohtu seisukoha kohaselt ka KeÜS § 10, mille järgi tuleb keskkonnaohtu vältida.

Raieloa menetluses ei pea Keskkonnaamet üldjuhul hindama, kuidas võib metsa raie mõjutada häiringute levimist olemasolevatelt või kavandatavatelt kaevandamisaladelt või muudelt sarnastelt objektidelt. Metsaomanikul ei ole üldist kohustust säilitada kasvav mets teise isiku huvides.

Riigikohus selgitas, et metsateatist registreerides peab Keskkonnaamet esiteks kontrollima, ega raie pole vastuolus planeeringus rohevõrgustiku toimimise tagamiseks määratud tingimuste või kitsendustega. Riigikohtu sõnul on rohevõrgustiku esmane funktsioon elurikkuse kaitse, juhul kui kohalik omavalitsus ei ole üldplaneeringus teisiti määranud. Seepärast, kui maakonna- või üldplaneeringust ei nähtu, et konkreetse rohevõrgustiku metsa ülesanne on naabreid häirivate keskkonnamõjude vältimine metsa naabruses, ei pea Keskkonnaamet raieloa menetluses omal initsiatiivil uurima, kuidas mõjutaks raie häiringute levimist ühelt ümbruskonna kinnistult teisele. Vahetult külgneva kinnistu omaniku (st naabri) õigusi tuleb üldplaneeringu eriregulatsiooni puudumisel häiringute aspektist kaaluda juhul, kui naaber tõendab, et rohevõrgustiku metsa raiumine toob häiringute tulemusena kaasa keskkonnaohu tema kinnistul.

Kolleegium toonitas seejuures, et keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, sh inimese tervisele või heaolule, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), st kõnealusel juhul müra piirväärtust. Riigikohtu sõnul ei saa siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Vaidlusaluses juhtumis jäi müra normi piiresse.

Kolleegium märkis veel, et kui raie õiguspärasuse tagamiseks on tarvis mets mingis ulatuses säilitada, siis tuleks see kohustus tagada raieloa kõrvaltingimustega. Piisav ja õigusselge ei pruugi olla jääda lootma pelgalt heale tavale, rahvusvahelistele standarditele ja RMK sisedokumentidele, sest need ei tekita naabrile subjektiivseid õigusi.

Kaasamisest

Riigikohus rõhutas, et naaber, kelle õigusi rohemetsa raie võib häiringute tõttu ettenähtavalt puudutada, tuleb raieloa menetlusse kaasata. Ettenähtav on selline puutumus ennekõike isikute puhul, kes kasutavad naaberkinnistut elukohana. Kaasamise kohustust ei kummuta raielubade vaidlustamise reaalsele võimalusele kaasa aitav, 1. juulil 2024 jõustuv metsaseaduse § 41 lg 13 uus redaktsioon, mille kohaselt ei või raiet teha enne kümne päeva möödumist raieloa andmisest. Seadus kohustab kolmandat isikut kaasama enne, mitte pärast otsuse tegemist. Keskkonnaamet peab tegema mõistlikke pingutusi kolmandate isikute menetlusse kaasamiseks.

Kõnealuses raieloa menetluses kaebajat ära ei kuulatud. RMK esindaja vestles telefoni teel kaebajaga ja selgitas kavandatavat raietegevust, kuid see ei kvalifitseeru HMS tähenduses ärakuulamiseks. Kaebajal ei olnud võimalik mõjutada haldusakti sisu, kuna vestlus toimus tagantjärele, mitte enne haldusakti andmist. Samuti ei osalenud haldusakti andnud haldusorgan (Keskkonnaamet) vestluses, seega ei olnud Riigikohtu hinnangul haldusorgan kaebajat ära kuulanud. Menetluses laekunud kaalukate vastuväidetega mittenõustumist tuleb raieloa andmisel põhjendada. Halduskulud ei saa olla õigustus haldusakti põhjendamata jätmiseks, sest mistahes otsuse põhjendamine tähendab mingisugust ressursikulu.

Riigikohtu 10.06.2024. a otsus asjas nr 3-21-2074

Lugu on pärit keskkonnaõiguse keskuse uudiskirjast.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta