Permakultuur on mõiste, mis üha enam vaatab lugejatele vastu ajalehtede ja ajakirjade veergudelt, leiab kajastamist teleekraanil ja poeb pisitasa inimeste teadvusse. Need, kes tunnevad sügavamat huvi maalähedase eluviisi ja keskkonnaga harmoonias elamise vastu, ilmselt teavad, mida mõiste „permakultuur“ endast kujutab.
Permakultuur on mõiste, mis üha enam vaatab lugejatele vastu ajalehtede ja ajakirjade veergudelt, leiab kajastamist teleekraanil ja poeb pisitasa inimeste teadvusse. Need, kes tunnevad sügavamat huvi maalähedase eluviisi ja keskkonnaga harmoonias elamise vastu, ilmselt teavad, mida mõiste „permakultuur“ endast kujutab.
- Toit ja aiandus
- MARGE NÕMMIK ja MERILI SIMMER, Eesti Ökokogukondade Ühendus / PILDID: MERILI SIMMER
- 20. jaanuar 2012
- Foto: pixabay.com/photos/cruising-world-earth-globe-asia-4057622/
Kuid palju teab tavakodanik looduslähedasest elustiilist ja permakultuurist? Miks inimesed vaid mõtlikult noogutavad, kui selline mõiste nende kõrvu kostub ja hiljem arglikult pärivad: „Mis kultuuriga seal siis nüüd õieti tegemist oli?“
Küsimusele "Mis on permakultuur?", võib iga inimene anda mõnevõrra erineva vastuse, sõltuvalt inimese enda vaatepunktist. Kuna termin katab väga paljusid teemasid, võibki see mõne jaoks tähendada holistilist maailmavaadet, teise jaoks looduslähedase inimkeskkonna kavandamise süsteemi, kolmanda jaoks viisi, kuidas aiamaal vähema vaevaga rohkem saaki saada. Kuigi permakultuur on juba levinud mujal Euroopas, on Eestis sellest veel üsna vähe teada.
Just see sai tõukeks, mis suunas kaht Tartu tudengit osalema 2011. aastal toimunud Euroopa-Aafrika ühisprojektis, mis pidi kokku tooma ühise mõtteviisiga ja sarnaste visioonidega inimesi, keda huvitaks jätkusuutlik areng ja looduslähedane eluviis.
Projekt ühendas kolme riiki Euroopast (Itaalia, Prantsusmaa ja Eesti) ning kolme riiki Aafrikast (Benin, Senegal, Burkina Faso). Projekti raames loodi igas riigis juhtrühm, mis koosnes ~10 inimesest, kes teemast huvitusid ja olid valmis ka rahvusvahelisel tasandil osalema.
Kogu 2011. aasta jooksul toimusid erinevad rühmakoosolekud riiklikul tasandil, rahvusvaheline avaseminar, kaks mitmenädalast koolitust Aafrikas ja ametlik lõppseminar.
Youth in Action programmi raames ja Together Estonia vahendusel said loodusteadusi õppivad noored Marge Nõmmik ja Merili Simmer osaleda aprillis toimunud kolmenädalasel permakultuuri koolitusel Beninis. See oli väidetavalt esimene permakultuuri koolitus prantsuskeelses Aafrikas. Koolituse juhendajaks oli Steve Read Inglismaalt, kes juba ligi 20 aastat veab permakultuuri liikumist Prantsusmaal.
Esmapilgul jäi Beninist mulje, et siin ei tea keegi keskkonnahoiust või säästlikkusest midagi. Pealinnas Porto Novos, kus kursus toimus, olid tänavate ääred täis kilekotte ja prahti, mis kohati põlesid või kus sees sead ja kanad toitu otsisid. Kui kohaliku käest küsisin, kuhu ma prügi võin visata, oli automaatne vastus, viska maha! See tundus väga vastuvõetamatu - tahtmine oli kõik praht, mis kohapeal tekitasime, kasvõi endaga kaasa võtta, et mitte saastatust seal veelgi suurendada.
Kui aga mõnevõrra täpsemalt kohalike eluviise jälgida, siis neil oli olude sunnil leidlikkust küll, kuidas säästlikumalt käituda ja vähema vaevaga hakkama saada. Näiteks oli täiesti tavaline vaatepilt, et ühel mootorrattal rohkem kui kolm inimest korraga sõitis ning endaga veel sama palju pampe kaenlas või pealael tassis, samal ajal kui Läänes sõidab enamikes autodes tavaliselt üks inimene korraga.
Taaskasutussüsteem seal toimib, ühtegi suletavat pudelit, olgu siis plastmassist või klaasist, ei olnud kuskil vedelemas.
Erinevalt Euroopa süsteemist, kus pudelite taaskasutuseks need tavaliselt üles sulatatakse ja siis heal juhul midagi uut valmistatakse, lähevad seal kõik pudelid palju kiiremini ja mitmekordselt ringlusesse tagasi. Need lihtsalt pestakse puhtaks sellistes oludes, mis parajasti on, ja villitakse uuesti täis. Kui asi peab vähegi kaubanduslikum välja nägema, pannakse uus silt peale, kuigi vana pole korralikult ära tulnud ja pudeli kaelaosa pole just selline, mida meeleldi suu peale tõstaks. Aga ka sellele on lahendus – korduvalt kasutatavad joogikõrred.
Isegi permakultuurile sarnased ideed polnud seal täiesti uued. Peale traditsiooniliste maaviljelusviiside, mis on oma olemuselt vastavuses permakultuuri eetika printsiipidega - hoia maad, hoia inimest ja jaga saaki - leidus seal ka uuenduslikumaid lähenemisi.
Pealinna lähedal asus üks kogukond, kus elati täiesti sõltumatult ja loodusega harmoonias ning kasutati mitmeid metsaviljeluse (inglise keeles agroforestry) tehnikaid. Kogukonna juhiks ja eestvedajaks oli vana rasta, kes aafriklasi Ameerikast tagasi koju juurte juurde kutsus. Samuti pakkusid nad lastele kohta, kuhu peale kooli tulla ja mängides loodust tundma õppida.
Musta mandri kogemused olid väga huvitavad ja üllatavad ning panid meid mitmelgi korral proovile, samas andsid juurde enesekindlust ja indu permakultuuriga edasi tegeleda, õpitut rakendada ja teistega jagada. Juuli lõpus avaneski kiire reageerimisega ja asjast huvitatud inimestel võimalus kuulata ühtteist permakultuuri algtõdedest, kaugest riigist Beninist ning näha ja praktiseerida huvitavaid permakultuurseid lahendusi ja tehnikaid Sänna Kultuurimõisas.
Sänna on koht, kuhu iga vähegi permakultuurist huvitatud eestlane peaks varem või hiljem jõudma. Tundub lausa uskumatu, kui säravad ja elujõust pakatavad on sealsed inimesed, kui osavalt on asutud vana mõisahoonet uuele elule aitama ja kui palju on juba teha jõutud.
Paneb imestama mõte taevarajast, mis tänaseks juba uhkelt avatud ja sissetallatud on, velokuur, mis peidab endas tõelisi leide, kanatraktor, mis tõepoolest toimib ja kasvuhoone, mis kedagi külmaks ei jäta.
Pärast kohtumist permakultuuriga on Kultuurimõisa aias koht ka pitsaahjul, mille valmimisele osalejad kaasa said aidata. Kuigi ahju alustamine ja viimistlus jäi nägemata, said kõik, kes tahtsid, oma kätega proovida vastutusrikast kupli ladumist. Õpetussõnu jagasid Aldinga Arts ökoküla (www.aldinga-artsecovillage.com.au) elanikud Austraaliast – omanäoline ja armas pere, kes parasjagu Sännas peatumas oli. Lisaks pitsaahjule, milles praeguseks on ilmselt juba päris palju suussulavaid pitsasid valmistatud, aidati alustada ka niisutussüsteemi rajamist.
Uued ideed, palju inspiratsiooni, õdus atmosfäär lahke pererahvaga, Ieva imemaitsvad road, elu esimene suitsusaunakogemus, ujumine rabajärves ja öine vestlus permakultuuri teemadel tähistaeva all on asjad, mille mõnedki kohtumiselt kaasa said.
Nüüdseks on toimunud ka esimene ametlik permakultuuri koolitus Eestis - oktoobris Lilleorus. Innustunud osalejad on käima lükanud permakultuuri foorumi ja meililisti ning küpsemas on mitmeid huvitavaid ideid.
Lähemalt saab permakultuuri kohta lugeda vikipeediast:
Vaata ka Eesti Ökokogukondade ühenduse ajakirja "Kogukonnad"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
