Rooibos tee kasvab maailmas ainult ühes piirkonnas, nimelt Cederbergi regioonis Western Cape provintsis Lõuna-Aafrikas. Rooibosi tootmine tagab sissetuleku ligi viiele tuhandele inimesele. Aastas valmib kaksteist tuhat tonni teed, millest viis tuhat tonni tarbib kohalik turg, ülejäänu eksporditakse ligi 30 riiki üle maailma. Suurimad teejooja- riigid on Saksamaa, Holland, Jaapan, Suur-Britannia ning USA. Mina töötan GLEN projekti raames kolm kuud koos rooibos tee farmeritega Wupperthal ja Nieuwoudtville piirkonnas. Tegu on kahe väikse külaga Kaplinnast 300-400 km põhja pool.

Miks just need kaks küla? Need on nimelt ainukesed rooibos farmerite grupid, kes on osalised õiglase kaubanduse ehk Fairtrade projektis. Hetkel on tähelepanu keskpunktis Fairtrade maailmaorganisatsiooni poolt (alates 1.jaanuar 2008) sätestatud uus miinimumhind ekspoditavale rooibos teele. See tekitab farmerites meelehärmi, sest uus hind on varem kehtinud hinnast oluliselt madalam. Segadust tekitab ka asjaolu, et õiglase kaubanduse turule sisenes 2007. aastal esimene suurkorporatsioon, mis võttis enda alla 70% farmerite rooibos tee turuosast. Väikefarmerid ongi hetkel otsimas lahendust, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla.

Farmerite jaoks on rooibos tee kasvatamine olnud traditsiooniks läbi mitmete põlvkondade. Mitmetes suurtes peredes oli rooibos väikelastele rinnapiima asendajaks, kui emal piima ei jagunud. Seetõttu ütlevad farmerid, et rooibos voolab nende veres.

Õiglase kaubanduse süsteemiga ühinesid farmerid 2004. ja 2005. aastal. Sellest ajast kuni tänaseni on nende sõnul elu külades oluliselt paranenud. Õiglase kaubanduse süsteemis maksab ostja farmerile kõrgemat hinda (ühe kg tee müügihind tõusis 20 ZAR-lt 40-45 ZAR-ni).

Küsisime farmeritelt, mida see nende jaoks tähendas. Mitmed perekonnad said lapsed kooli saata ning tasuda kooliraha. Samamoodi on neile oluline, et lapsed said kooliskäimiseks korralikud riided. Mitu peret alustas kodus remonttöödega. Ettevõtlikumad farmerid võtsid laenu uue maatüki ostuks, et suurendada kasvatatava tee mahtu. Kuna hind on aastatel 2005-2007 püsinud stabiilsena, hakati mõtlema lisainvesteeringutele, mida tootmine vajab.

See, kuidas farmerid oma elust räägivad ja kui palju emotsioone see neis esile kutsub, on uskumatu. Lausa pisarad silmis kaitstakse oma esiisade poolt alustatud traditsioonide edasikandmise õigust.

Väikefarmerite tee on orgaaniliselt kasvavatud, ilma kemikaalideta ning kuivatatud naturaalselt päikese käes. Suurkorporatsioonide puhul on tegu ikkagi masstootmisega ning protsess on mehhaanilisem ja automaatsem. Seetõttu tuleks hoida seda vahvat vanaaegset elu ja kultuuri, mida nendes kahes külas elatakse.

Wupperthal asub suurematest küladest ja linnadest kaugel oru põhjas, sinna pääseb mööda lõputut punase kruusa teed. Seetõttu on ka tee transportimine kulukas. Muret tekitab ka asjaolu, et peredes sirguvad lapsed ei näe motivatsiooni külla elama jääda ning nad ei ole valmis rooibosi tee kasvatamist tulevikus enda õlgadele võtma. Suured linnad tunduvad noortele ahvatlevamad ja suuremaid võimalusi pakkuvad.

Farmerid usuvad, et kui suudatekse jälle tagasi võidelda parem hind oma tootele ja pikaajalised siduvad lepingud ostjatega, on võimalik lastele näidata, et tee kasvatamine on tulus ja tasuv ettevõtmine.

Aire Nurm, GLEN projekti vabatahtlik

Loe lisaks: http://aireaafrika.blogspot.com

Foto: www.worldbank.org

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta