Aivo Kangus: sorditud jäätmed on väärtuslik tooraine

Aivo Kangus on tegev kahes jäätmekäitlusega seotud mittetulundusühingus. Olles üks Eesti Pakendiringluse ja Eesti Elektroonikaromu eestvedajatest, on ta just õige inimene, kellelt uurida, kuidas on Eestis lood pakendite käitlemisega.

Jäätmed
Küsimused küsis Silvia Tonupart, Bioneer
29. mai 2015

Milline on praegu Eesti pakendikäitlemise seis?

Eesti Pakendiringluse jaoks on suurimad arengud toimunud jäätmete sortimises. Täna teevad meie tootmises enamiku sortimisoperatsioone masinad, nii et töötajad pakendijäätmetega füüsiliselt kokku ei puutu. Masinsortimine on ca 8-10 korda efektiivsem ning lisaks ei pea inimesed end ohtu seadma ja käsipidi klaastaaras sobrama.

Oleme ainus jäätmete taaskasutusorganisatsioon, kellel on täna masinsortimisele üleminek lõppjärgus - inimesed sordivad veel käsitsi välja vaid masinate poolt eelsorditud kõvaplasti jäätmed.

Õnneks on kõik käitlejad saavutanud nüüdseks siiski vähemalt taseme, kus töötajad ei pea maasolevaid jäätmeid kummargil või põlvili olles sortima, vaid konveier toob need töötajatele töötasapinnale ette.

Pakendiringluse fotod jäätmetest. Illustreerivad intervjuud.

FOTO: Kasutatud plastpakendid Eesti Pakendiringluse sorteerimisliinil

Mis puudutab aga jäätmete kogumist elanikelt, siis valitseb segadus. Kolmest taaskasutusorganisatsioonist üks on otsustanud tarbijatele avalikke pakendikonteinereid praktiliselt mitte paigaldada. See on tekitanud ebavõrdse konkurentsiolukorra.

Tallinn: norm 198 kogumiskohta	Tartu: norm 49 kogumiskohta
Tootjavastutusorganisatsioon (TVO) 17 kogumiskohta Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO) 173 kogumiskohta Eesti Pakendiringlus (EPR) 157 kogumiskohta	Tootjavastutusorganisatsioon (TVO) 6 kogumiskohta Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO) 46 kogumiskohta Eesti Pakendiringlus (EPR) 36 kogumiskohta

Kui head pakendite sortijad on Eesti elanikud?

Ettevõtete sortimise tulemused on sortivate ettevõtjate hulgas kindlasti Euroopa keskmisel tasemel. Elanike sortimisharjumus ei ole veel lõplikult välja kujunenud. Eestis on olmejäätmete kulud leibkonna eelarvest ühed väikseimad regioonis, seega majanduslikku motivatsiooni jäätmete sortimiseks pole.

Eestil on tulenevalt Euroopa Liidu jäätmedirektiivist kohustus tagada 2020. aastaks vähemalt 50% olmejäätmete taaskasutus materjalita. Kuna kodumajapidamistes on selle eesmärgi saavutamine keeruline - see tähendaks vähemalt viie erineva kogumiskasti sisseseadmist - tuleks minu hinnangul investeerida masinsortimisse, et kodudest kogutud prügi taaskasutada.

Mille üle tunnete hetkel kõige rohkem uhkust seoses Eesti Pakendiringlusega?

Head meelt teeb teadlikuse kasv elanikkonna hulgas. Kuigi jäätmete sortimine ei ole eestimaalastes veel niivõrd juurdunud kui võiks, paraneb olukord aasta-aastalt. Sellele on kindlasti mõju avaldanud Pakendiringluse koostööprojektid suurte üritustega nagu Viljandi pärimusmuusika festival, Viru Folk, Tantsu- ja laulupidu, Jazzkaar, Roheliste rattaretk, Ökosaar koostöös Tallinaga jne.

FOTO: Pakendiringluse stend Viljandi pärimusmuusika festivalil. Pildistasid Terje Homutov ja Janek Jõgisaar, Bioneer

Eraldi tahaks hea näitena välja tuua puuetega inimeste kaasatuse ja tegevusrõõmu projekti "Mina hoolin". Tarbijad on väga hästi vastu võtnud Selverites, suuremates Maximates ning Stockmannis müüdavad tekstiilijäätmetest õmmeldud omanäolised ja praktilised taaskasutatavad poekotid. Oluline erinevus enamikest sotsiaalsetest kampaaniatest on see et koti valmistajad ise saavad viimse kui sendi, mis kottide müügilt teenitakse.

FOTO: Kampaania "Mina hoolin!"

Nagu ka kodutarbijate puhul, on positiivne nihe toimunud ka ettevõtete suhtumises jäätmetesse. Ettevõtted on aru saanud, et näiteks kile on kohati kallimgi kui vanametall ja seda tasub sortida. See on keskkonnale tohutu võit ja samas saavad ka ettevõtted lisaks olmejäätmete kuludelt kokkuhoiule veel jäätmetelt teenidagi!

FOTO: Kokku pakitud kasutatud kilematerjal

Milline võiks teie arvates välja näha pakendikäitlemine Eestis kümne aasta pärast?

2020. aastast kehtib kõikjal Euroopas olmejäätmete 50% ulatuses taaskasutamise nõue - see on samavõrd oluline muutus kui 2005. aastal pakenditele kehtima hakanud taaskasutamise nõue.

Jäätmekäitlus muutub järgmise kümnendi jooksul kahtlemata üha mehhaniseeritumaks, mis omakorda võimaldab tõsta sortimise kiirust ja võimekust. Kindlasti kasvab ka elanikkonna teadlikkus jäätmete sortimisest ja sellega koos hakatakse tajuma jäätmeid kui ressurssi.

Kui täna läheb oluline osa jäätmetest masspõletuseks, siis tulevikus need mahud kindlasti vähenevad, sest vähegi väärtuslikku osa jäätmetest püütakse maksimaalselt väärindada. See tähendab ühtlasi ka olmejäätmete tänasest tõhusamat masinsortimist, et kodumajapidamistes sortimata jäätmetest viimane välja võtta.

Pakendite sortimise kõrvale tekib tõenäoliselt ka olmejäätmete sortimine, mida täna sellisel kujul ei toimi. Tekib integreeritud sortimissüsteem, kus korraga sorditakse nii olmejäätmed kui pakendid.

Mis valmistab hetkel kõige rohkem peavalu? Mida sooviksite kindlasti muuta?

Eestil puudub suurem jäätmekäitluse visioon. Riiklikud arengukavad on deklaratiivsed. See toob kaasa ka ka olukorra, kus läbimõtlematult kulutatakse suuri summasid, mis tegelikku väärtust ei loo. Mõnegi investeeringu puhul on kulu ühe käideldava ühiku kohta astronoomiline. Turuosaliste kohtlemine ei ole täna kahjuks võrdne ning selle ilmekaks näiteks on ebavõrdne kohtlemine konteineripargile seatavate nõuete osas.

Mida tuleks teie arvates riiklikul tasandil teisiti teha?

Jäätmemajanduse jaoks tuleb seada pikem arenguvisioon, luua selle saavutamiseks tarvilikud meetmed ja muidugi avada turg parimatele käitlustehnoloogiatele. Jäätmekäitlus on samasugune majandussektor nagu näiteks leivatööstus.

Riik peab kohtlema kõiki turuosalisi võrdselt ning tugevdama kontrolli, et jäätmekäitlus ei toimuks ainult paberil. Riigi põhiline roll peaks olema standardite sätestamine, millele jäätmekäitlejad vastama peavad. Kui see käiks käsikäes selge arenguvisiooniga, toimikski sektor tänasest märksa paremini.

Kohalike omavalistsuste roll on täna paraku liiga suur ja kontrollimatu. Mitte ükski seadus ei keela näiteks omavalitsuse jäätmekäitluse teemaga tegelemiseks loodud MTÜl teenida mitmekordset vaheltkasu võrreldes hinnaga, mida jäätmekäitleja tegelikult omavalitsusele pakub. Tuues ühe reaalelulise näite, siis Rakveres maksab omavalitsuse kontrolli all olev MTÜ jäätmekäitlejale konteineri veo eest ühe ühiku ja küsib elanikult selle teenuse eest kolm ühikut. Kuigi väidetavalt suunatakse sel moel teenitud rahad jäätmekäitluse korraldamiseks, ei ole selle raha liikumise üle täna paraku mingit kontrolli.

Tarbijad ei saa täna olla veendunud, et monopoliseerunud ja kohalikul või riigi tasandil osutatud jäätmekäitlusteenus on kuluefektiivne ja tarbijasõbralik. Selle tagaks vaid avatud, konkurentsipõhine jäätmekäitlusturg.