Toidutootmist ootavad kogu maailmas ees suured muutused. Intensiivpõllumajandus, mis kasutab täna enamjaolt taastumatuid ressursse, seisab teadlaste hinnangul lähikümnenditel tõsiste probleemide ees. Lahendused, mille poole on erinevatel põhjustel sunnitud liikuma kogu maailma toidutootjad, peituvad mahepõllunduse põhimõtetes. Miks?

Eesmärgiga saada võimalikult suurt saaki, põhineb tänapäevane taimekasvatus sünteetilistel mineraalväetistel (lämmastik, fosfor ja kaalium) ning taimekaitsevahenditel ehk pestitsiididel. Nende tootmine on aga energiamahukas ja tugineb taastumatutele loodusvaradele. Seega ei kujuta lähenev taastumatute ressursside nappus probleemi mitte ainult põllutöömasinate kütuste mõttes, vaid on nii toidutootmises kui ka laiemalt seotud kõikide tänaste kasutatavate ressurssidega.

Euroopa Liidus kulub igal aastal umbes 200 000 tonni taimekaitsevahendeid. Selle hulka kuuluvad nii putukate, haiguste kui ka umbrohu tõrjevahendid. Lisaks pestitsiidide sattumisele keskkonda ning jääkide esinemisele toidus ja söödas on oluline ka ressursikasutus nende tootmisel. Rääkimata mõjust, mida nimetatud mürgid põhjustavad inimeste tervisele.

Lämmastikväetiste tootmiseks vajatakse suures mahus fossiilseid kütuseid (enamasti maagaasi), taimetoitainetest on just lämmastiku tootmine kõige energiamahukam. Fosforit ja kaaliumit kaevandatakse ning tegu on taastumatute loodusvaradega. Nii kaevandamine kui ka edasine töötlemisprotsess vajavad arvestatavas koguses energiat (vt graafikut).

Kõige tõsisemaks probleemiks peetakse fosfaaditipu lähenemist umbes 2035. aastal. Fosforivarud on prognooside kohaselt selleks ajaks juba nii otsakorral, et nende kättesaamine on kulukas ja olukord muutub kriitiliseks. Kui lämmastiku tootmisel on põhimõtteliselt võimalik asendada fossiilsed allikad taastuvenergiaga (lämmastik ise pärineb õhust), siis fosfori ja kaaliumi puhul on alternatiivide leidmine märksa keerulisem.

Seepärast saab taastuvatele ressurssidele üleminek põllumajanduses lihtsalt paratamatuseks. Mahepõllumajandus võib küll oma juurte poolest asuda minevikus, kuid tulevasi protsesse silmas pidades on mahetootmine selgelt tuleviku toidutootmise üks olulisemaid võimalusi. Mahepõllumajanduse aluspõhimõtteks on taastuvate loodusressursside kasutamine ja toitainete ringlusse suunamine, sest sünteetilised väetised ja taimekaitsevahendid pole seal lubatud.

Lämmastikku on võimalik looduslikul moel õhust siduda liblikõieliste (ristik, lutsern vm) abil, seotav lämmastikukogus on umbes 150-250 kg/ha kohta. Lisaks aitab liblikõieliste sügav juurestik tuua fosfori ja kaaliumi haritavasse mullakihti.

Toitainete ringlusse suunamine (sõnnik, kompost, muud jäägid), sobiva külvikorra rakendamine ning mulla bioloogilise aktiivsuse suurendamine aitab kaasa viljaka mulla tekkele ja säilimisele.

Mahetootmises on sisendite energiakulu hektari kohta keskmiselt 50% väiksem. Kõige efektiivsemad on seejuures tootmisüksused, kus tegeletakse nii looma- kui taimekasvatusega.

Mahepõllumajandus toimib jätkusuutlikult, sest on üles ehitatud võimalikult sõltumatuna välistest sisenditest. Ka mahetootmise juures leidub probleeme, mille lahendamine tähendab väljakutset. Samas on mahetootjad tuleviku muutuste suhtes juba täna paremini valmis, sest on kindel – paari aastakümne pärast toitu tänasel tavapärasel moel enam ei toodeta.

Pestitsiidide tootmise keskmine energiakulu (MJ/kg toimeaine kohta)

• putukatõrjevahendid 299
• umbrohutõrjevahendid 219
• seenhaiguste tõrjevahendid 124

Sünteetiliste mineraalväetiste tootmiseks kuluv energia (MJ/kg kohta)

• lämmastik (N) 59
• fosfor (P) 40
• kaalium (K) 9

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta