Juhtida ajakirja olematu eelarvega, avaldada ebapopulaarseid, kuid fundamentaalse tähtsusega analüüse, võidelda kohtuasjadega... The Ecologist on neljakümne tegevusaasta jooksul kõvasti arenenud, kuid 1970. aastast pärit kirglik suhtumine on tänaseni olemas.

Ecologistile andis algtõuke 1969. aastal Sunday Timesis ilmunud Norman Lewise artikkel, milles ta kirjeldas hirmuäratavat etnilist puhastust, mida tol ajal Brasiilia Amazonase vihmametsades elavate põlisrahvaste peal toime pandi.

Brasiilias oli aeg, mil Villas Boas’i vennad otsisid veel avastamata hõime, et neid südametunnistuseta kolonisaatorite käest päästa. Antropoloogid ei saanud enam oma uurimisobjekte pelgalt kõrvalt vaadelda, vaid pidid neile appi tõttama. Amazonase-uurija Robin Hanbury-Tenison lõi Londonis Survival Internationali (algselt Primitive Peoples Fund).

Selleks ajaks oli Ecologisti asutaja Teddy Goldsmith juba lahti kirjutanud oma mõtted sellest, millised peaks olema stabiilse ühiskonna sidemed hõimude ja nende elukeskkonnaga ja tema jaoks oli selge, et kasvule orienteeritud, industriaalsel ja fragmenteerunud ühiskonnal ei ole pikas perspektiivis mingit tulevikku – lähemale hiilib ainult katastroof.

Algused

Teddy oli Survival Internationali alguse juures, nagu ka Robert Allen, kellest sai selle kogenematu organisatsiooni sekretär. Teddy otsis oma mõttekaaslasi oma uue radikaalse ajakirja jaoks, mis pidi esitama väljakutse kaasaegse ühiskonna konventsionaalsele suhtele loodusega. Kui sai selgeks, et Ecologist ei jää tulemata, polnud Robertit vaja kaua veenda. Lisaks sellele, et ta mängis olulist rolli ajakirja esmailmumisel 1970. aasta juulis, oli ta aasta hiljem ka Ecologisti teedrajava keskonnamanifesti „A Blueprint for Survival“ („Ellujäämise Plaan“) üks kaasautoreid.

Vahepeal oli New Yorkist Londonisse saabunud ka Jean Liedloff. Liedloff oli veetnud kaks aastat Venezuelas Yanomami hõimu juures, misjärel ta kirjutas raamatu „The Continuum Concept“, mis rääkis lastekasvatusest nii, nagu ta seda põlisterahvastest võõrustajate juures oli õppinud.

Liedloff kohtus Teddyga ja soovitas tal minuga kokku saada. Mõne aja pärast leidiski see kohtumine aset ja pani aluse minu rohkem kui neljakümneaastasele sidemele Ecologistiga.

Ristimine

Me kaalusime pikalt, mis ajakirja nimeks peaks saama. „Your Environment“ oli juba olemas ja Teddy soovis väga nime, mis viitaks põhialustele. Ja mis olekski paremini sobinud, kui Ecologist! Nimi oli ketserlik, kuna tol ajal nähti ökoloogiat bioloogide heauskse kõrvaltegevusena. Kui Teddy esitas Briti Ökoloogide Ühingule avalduse nendega liitumiseks, lükati see tagasi. See aga toetas veelgi Teddy arvamust, et tolle aja ökoloogid – mõnede eranditega – ei saanud ökoloogia tõelisest olemusest arugi.

Algusest peale on Ecologisti eesmärgiks olnud esitada väljakutseid arusaamale, et maailmal pole kunagi varem paremini läinud ja et sellest ähmasest kontseptsioonist tulenev majanduskasv on imeravim kõigi haiguste vastu – olgu selleks siis vaesus, nälg, reostamine, terviserikked, sõjad või ükskõik milline muu häda. Ajakirja ikooniline esmanumber kujutas esikaanel prügisse uppuvat meest ja Teddy ei hakanud peenutsema, kui ta ütles juhtkirjas, et meie planeet on kõigi oma elutegevuseks sobilike keskkonnatingimustega terves päikesesüsteemis täiesti ainulaadne. Järeldus on kõigile näha: „Keerame need tingimused tuksi – näiteks metsi maha võttes – ja elu, nagu me seda praegu teame, osutub täiesti võimatuks,“ kirjutas Teddy, edestades James Lovelocki „Gaia kättemaksu“ 35 aastaga.

Allikas: The Ecologist: Starting out: how Teddy Goldsmith launched the Ecologist 40 years ago

Tõlkis Martin Eek, www.bioneer.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta