Kalevi Kull on bioloog ja semiootik, Tartu Ülikooli semiootika osakonna juhataja, biosemiootika professor. Küsisime Kalevi Kullilt, milline on tema meelest terviklik elu.

Mis on Teie jaoks keskkonnasõbralik maailmavaade?

Sõbralik. Maailma olendeisse armastusega suhtuv. See õnnestub aga paremini siis, kui kodupaiga kaaselanikke — teisi liike — tunda.

Kas Eestis oleks üldse võimalik loodusega tasakaalus elada?

Igatahes.

Kuidas teada, mis on looduse liiga suur mõjutamine ja mis mitte?

Liiga suur on selline, mis ei parane, mida ei anna parandada. Sellest on pikemalt juttu Marek Sammuli ja Asko Lõhmuse toimetatud Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamatu 83. köites, mis on pühendatud ökoloogilisele taastamisele.

Kuidas suhtute ideesse, et terve Eesti võiks olla üks suur rahvuspark?

See sai omaseks, kui taipasin, et kultuuri tasakaaluline elu ökosüsteemis on ühtaegu nii iga riigi taotlus kui Euroopa tüüpi rahvuspargi idee, millest otse ju järeldubki, et me riik võiks olla rahvuspark. Siis mõtleme Eestist kui ökosüsteemist, kus iga otsuse juures peame silmas kogu elustiku ja aineringete head käekäiku. Kirjutasin Eestimaa rahvuspargist 1994. aastal väikse loo, ja mõnel korral hiljem veel. Teeb head meelt, et see mõte liigub ja idaneb.

Te olete öelnud, et traditsioonilise eluviisi säilitamine on Eestis looduskaitse seisukohalt oluline? Miks nii?

Just traditsiooniline mahedapärane eluviis on põhjustanud seda, et Eestis leidub Euroopa liigirikkaimaid kooslusi. Mõtlen nii puisniite kui puutumatuina hoitud paiku, kus on kohta nii paljudele. Ent traditsiooniline eluviis ehk pärandkultuur (ehk looduskultuur) on elurikkust tagav pea kõigis ökosüsteemides. Mõõduka traditsioonilise kalapüügi korral on veed kalarikkad, loodustundlik jahindus hoiab loomastikku, traditsiooniline metsandus tagab pärismaise elustiku liigirohkuse.

Kas Teie meelest on viimasel ajal keskkonnateemade osas olnud ka mõni eriti positiivne sündmus või muutus?

On vahva, et Maaülikool liigub Eesti keskseks ökoloogiliseks kooliks ja uurimisasutuseks, nagu see Maaülikoolile ju kohane ongi. Eesti looduse, Eesti ökosüsteemi tundmine vajab häid asjatundjaid.

Milline keskkonnaga seotud teemadest on Teile endale kõige südamelähedasem?

Kodumaa elustik kodu ümber, sest see on ökosüsteemide tervise aluseks. Usun, et Eesti kooslused — pärandkooslused — võiks olla haljastuses põhiliseks. Linnu- ja liblikarikas linn. Igatsen näha kullilisi linnas, kes koosluse struktuuri tasakaalustaks ja mõne dominantliigi asemel mitmekesisema liigistiku tagaks. Muude maade liikide tassimine siia ei ole aga mõistlik tegu, sest see vähendab paikade erinevusi ning unustab ära, et iga liik elab koosluseseostes paljude teistega.

Eesti seisab suurte muutuste lävel. Mis Te arvate, millised need muutused olla võiksid või olema peaksid?

Muutuste suund oleneb inimeste unistustest. Tuleb vaadata, millest inimesed unistavad, mida igatsevad.

On Teil mõni unistus, mis ootab teoks tegemist?

Iga päev on. Enamasti väike ja uus. Või siis meelde tulnud vana.

Mis Teid elus edasi tegutsema innustab? On Teil mõni oma nipp, mis Teil positiivseks aitab jääda?

Negatiivsusel pole ju mitte mingit loogiliselt järjekindlat põhjendust. Midagi või kedagi sarjates teeme seega lihtsalt loogilise vea. Pole vähimatki mõtet ilma ja inimesi kurvastada, kui neid saab rõõmustada, rõõmustada võistlemata.

Milline elu on Teie meelest hea ja terviklik elu?

Kui tunned kehas ja meeltes erksust, vaimus vabadust ja maailmas sära.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta