Tallinna vanalinna tagumises sopis, Laboratooriumi tänaval, linnamüüri läheduses tegutseb Ukraina kreeka-katoliku kirik. Tegemist on väga tagasihoidliku hoonega, mida tänaval liikudes kohe märgatagi ei pruugi. Seal, 14.sajandil ehitatud ja algselt Oleviste kiriku aidana toiminud majas, kohtus Bioneeri toimetaja Katrin Lipp kogudusevanema Anatoli Ljutjukiga. Anatoli on erakordne mees, kes väärtustab kultuuri ja looduse tundmist ning peab soovide postkasti.

 

Mida siin Laboratooriumi tänaval siis tehakse?

Lisaks kirikule tegutsevad siin Laboratooriumi tänaval näiteks Ukraina Kultuurikeskus ja kloostrikunsti kool Labora. Neist viimases teevad osalejad ise vanade tavade järgi paberit, õpivad kalligraafiat ja joonistavad. Kõik toimub nagu keskajal. Meie koolis ei ole asjad nii, nagu vanalinnas muidu tavaks on. See ei ole turistidele suunatud mäng, vaid meie teeme asju päriselt. Vanalinn on minu meelest täis kloune, kes käivad vanaaegsetes riietes ja mängivad vanaaja inimesi, aga ise tõmbavad Marlboro suitsu nurga taga. Inimesed tulevad siia kooli, võtavad kaasa paberit ja vanu riideid ning siin teeme sellest massi, millest omakorda saab teha uut paberit.

Aeg-ajalt teeme siin ka vana retsepti järgi tinti, milles kasutame tamme, kastanit, erinevaid taimi ja seeni. Meil on plaan hakata vanade trükimasinatega ka Poeetilist Punast Raamatut trükkima ja seda müüma.

Meil on siin ka suur valge ahi, milles saame kohapeal jahvatatud viljast ise leiba küpsetada.

Laboratooriumi tänaval asuv kirik on pühendatud Kolme Käe Jumalaemale. Miks selline valik?

Kolme Käe Jumalaema hoiab süütult kannatajaid. Jumalaema kaitseb kõiki elusolendeid, võtab lahkelt vastu kõik taimed, inimesed ja loomad. Piltlikult öeldes, kõik maailma taimed ja loomad, kellel pole kuskile minna, võivad tulla siia Tallinna.

Tundub, et Kolme Käe Jumalaema kirik on väga lähedalt seotud loodusega.

Ukraina Kreeka-Katoliku kirikus kujutatakse ikoonidel pühakuid sageli koos loodusega. Ja meie kiriku mõnedel ikoonidel polegi pühakuid, vaid on inimesed, keda leidub kõikjal meie seas – tuvisid toitev naine, kasside eest hoolitsev maainimene.  

Kuidas Teist sai munk? Kuidas Te enda jaoks selle teema avastasite?

Kõigepealt tulin ehitama kirikut. Mõtlesin, et kui kiriku valmis saan, lähen minema. Ent elu on läinud teisiti.

Milline on Teie päev mungana?

Ma palvetan iga päev looduse heaks. Meil on kirikuaias üks koht, kus on hea paluda. Mul on tavaks lisaks vaimutööle ka oma kätega iga päev tööd teha. Ma teen  näiteks mänguasju ja ma ka räägin oma mänguasjadega. Mulle meeldib muinasjutte lugeda. Ma õpin iga päev elus midagi uut. Praegu olen ma munk, aga enamuse ajast elanud tavalise inimese elu.

Mida Te siin kirikuaias veel peale palvetamise teete?

Kirikuaed on meil selline aiake, kus me kasvatame taimi ja ravimtaimi. Siin saame ka lastele taimi  näidata. Meil on aias abiks üks botaanikust proua, kes taimedega tegeleb. Varem ma tegelesin taimedega ise.

Saame lastele näidata näiteks kartulit ja sibulat kasvamas. Seda on neil  samuti vaja  teada!

Kirikuaias kasvab meil ka kuus vana roosisorti, millel on väga hea lõhn. Tänapäevased roosid sedasi enam ei lõhna.

Kas selles majas on ka killuke Ukrainat?

Muidugi, mina olen ju ukrainlane. Tegelikult tulevad siia aga inimesed mitte ainult Ukrainast. Inimesed on igal pool olemuselt sarnased. Ka eestlased ja ukrainlased on sarnased.

Kui Teil oleks võimalik ühiskonnas midagi muuta, siis mida Te muudaksite?

Vanasti oli inimestel teistmoodi perekultuur. Praegu on teine pere- ja elukultuur. Ma ei taha öelda, et see on paha, aga see pole enam see. Lapsed ei oska näiteks enam ise oma kätega midagi teha. Nad ootavad lahendusi, selle asemel, et ise lahendusi leida. Seda ma muudaksin küll!

Mulle tundub, et inimestel on hakanud tekkima taas huvi oma juurte vastu. Kas Teie ei arva nii?

Inimesed ei võta enam seda tõsiselt – uuritakse ja vaadatakse, aga sellega ka see huvi piirdub. Pigem võetakse napsu ja vaadatakse telekat. Mina isiklikult ei vaata telekat ega loe ka ajalehti. Mõnikord väikesed lapsed tulevad ja küsivad, et miks ma telekat ei vaata.

On normaalne, kui inimene teab alguses oma kultuuri ja alles pärast õpib juurde võõrast. Lapsed kasvavad ja vaatavad kohe, kus Ameerika on, aga oma kodumaa tavadest ei tea midagi. Sellist asja 300-400 aastat tagasi ei olnud.

Teil on siin Laboratooriumi tänaval soovide postkast. Mida see endast kujutab?

Nii see on. Inimesed tulevad siia ja kirjutavad soovidega kirja. Preester palvetab inimeste soovide eest. Aga meil on ka skriptoorium, kus inimesed saavad kirju kirjutada. Märgitakse ka ära tähtaeg, millal kirja võib avada. Mõni lubab kohe avada, mõni aasta pärast, mõni alles saja aasta pärast.

Kes skriptooriumisse kirju kirjutavad?

Lapsed kirjutavad tihti emale või isale. Vanemad kirjutavad lastele. Järgmised inimesed tulevad ja loevad neid kirju. Kui inimene kirjutab peale, et ära loe, siis neid kirju ei loeta.

Üks tüdruk kirjutas emale kirja, et kallis ema ma armastan sind väga, kuigi ma sulle seda ei ütle. See tüdruk usub, et ema tuleb kunagi sinna ja loeb seda kirja. Üks vene poiss kirjutas, et tema tahab, et kodus keegi ei karjuks.

Nendel kirjadel on siin oma koht.

Te olete öelnud, et kunst on Teie jaoks harmoonia. Kas inimesed peaksid rohkem kunsti poole pöörduma, et harmooniat leida?

Kõigepealt tuleb selgitada, mis see kunst on. Tavamõistes on kunst rohkem uhkuse asi. Kunst on, kui inimesed käivad ja vaatavad. Minu jaoks on kunst looduses. Ma käisin näiteks poistega Matsalus linde vaatamas. See on kunst, kui linnud lendavad ja jänesed jooksevad. See on teater nagu Vanemuinegi! Meie ise oleme vaid väike osa sellest. Looduses leiame harmoonia!

Teisalt võtame või elukunsti. Oletagem, et kuskil Põlvamaal elab tädike elab metsa sees. Tal pole midagi. Aga tal on oma elukunst – ta oskab näiteks kartuleid kasvama panna. Tal ei olegi midagi rohkemat vaja!

Puhas kunst ei ole alati hea ja harmooniline. Mida inimesed tänapäeval näitustel vaatavad – ikka šokki ja pornot. On seda vaja? Mina ise elan üks päev korraga. Reedeti armastan lugeda luuletusi ja laupäeviti muinasjutte. Hing lihtsalt otsib hingamise kohta.

Kas lastele peaks ka rohkem muinasjutte lugema?

Jah, kindlasti! Õhtused unejutu lugemise traditsioonid tuleks taastada! Muinasjutte kuulates laps tunneb, et tal on ema ja isa, kes temaga kontakti otsivad läbi lugemise. See on muidugi lihtne asi, aga see on väga suur ja vajalik asi. Normaalne on, et laps õpib muinasjutust.

Mis on Poeetiline Punane raamat?

Maailmas on palju hävimisohus loomi ja taimi. Sellest tuli ka idee anda koos Ukraina Kultuurikeskusega välja Eesti Poeetiline Punane Raamat.  Luuletused raamatusse kirjutas Timo Maran ja pildid joonistas minu poeg Nestor Ljutjuk. Poeetiline Punane Raamat on minu jaoks väga suur ja oluline projekt.

Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta