Paljud linnusõbrad peavad mustasilmset ja pikajalgset punarinda (Erithacus rubecula) kõige kenamaks linnuks Eestis. Saame punarinnaga tuttavaks!

Punarind on varblasemõõtu ümara kehakujuga linnuke, keda rahvasuus tuntakse nimedega punakurguke, lepalind ja risulind _[1][2][10].  Sellel linnuliigil on eriline koht ka Kristuse kannatuseloos, mis jutustab, et punarind sai oma punase kurgualuse Jeesuse verest, kui püüdis tema ihust ristinaelu välja nokkida. Ka leevikese punane põll olla samal moel saadud _[1][9].

Emaslind ja isaslind on sarnased

Täiskasvanud punarinna tunneb ära oliivhalli selja, hallikasvalge kõhualuse ning tugevalt roostepunase rinna, puguala, lauba ning põskede järgi. Isa- ja emaslinnud on ühesugused, ent kui linnud määratlevad oma territooriume ja liigikaaslased näitavad välja võitlushimu, aitab agressiivne käitumine isaslindu ära tunda _{[1][3][5][10][11]}. Mõnikord on täheldatud, et isaslinnul on puguala punasem ja eredam kui emastel _[1][3].

Noorlindude seljapool on ookerjate tähnidega tumepruun, aga kõhupool tumedate tähnidega ookerkollane. Noorlindude sulestik on turris, mistõttu nad näivad vanalindudest suurematena _[1][3].

Linnu suured silmad viitavad sellele, et ta on aktiivne ka pimedal ajal _[12].

Külma ilmaga ajab punarind ennast kohevile ja tundub tüse. Muidu on tegemist üsna saleda linnuga _[11].

Elukogemus teeb punarinna ettevaatlikuks

Äsja iseseisvunud, samasuvised punarinnad on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud. Nad võivad lennata inimesele väga lähedale ja kui inimene ei tee järske liigutusi, siis võivad nad teda kaua aega jälgida _[1][2][3].

Vanemad ja elukogenumad linnud on ettevaatlikud ja peavad lugu pigem omaette olemisest _[1][7]. Neile on raske pesa juures läheneda _[1][3]. Isegi pesitsuspaikadele saabuvad punarinnad ühekaupa. Isane valib territooriumi välja ja asub seda hoolikalt kaitsma. Esialgu on isaslind kaitsmisega nii ametis, et ei lase territooriumile emaslindugi _[1][2][3][7].

Inimesse suhtub punarind ettevaatlikult, kuid usaldavalt, eriti kui inimene teda pealtnäha tähele ei pane. Uudishimu tõttu satub ta kergesti püünistesse, sageli leiab neist aga ka ise väljapääsu _[1][5]. On tähele pandud, et Inglismaal ja Iirimaal, kus punarind on paigalind, on nad julgemad kui Euroopa mandriosas _[11]. Aednikud võivad punarinda näha maad kaevates, kui lind tuleb värske mulla peale sööki otsima _[12]. Üksteise vastu vaenu üles näidates, ajavad linnud rinna puhevile _[11].

Talvel harvanähtav suvelind

Eestis võib punarinda kohata ükskõik mis tüüpi metsas, aga ta eelistab kuusikuid ja kuuse-segametsi _[1][2][3][7]. Punarind on tavaline ka parkides, rohkete puudega aedades _[11][12].  Armastab tegutseda tiheda alusvõsaga metsades ja puisniitudel, suurtes parkides ja kalmistutel. Varakevadel toidunappuse korral võib sageli kohata maaelamute juures kuurides, prügi- ja sõnnikuhunnikutel _[14].  

Punarind on siinmail harilik haudelind ja läbirändaja. Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul. Talvituma jäämine ja toidunappus võivad muidu pelgliku linnukese julgemaks teha. 2006. aastal kirjeldas Fred Jüssi Tähekeses, kuidas talvituv punarind tal käe pealt toitu võtmas käis _[1][5][6].

Eestisse saabuvad punarinnad märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel _[1][2]. Sügisel toimub põhiline äralend oktoobris, aga see jätkub kuni detsembrini _[1][2][7]. Rändab ta üksnes öösiti _[1][5]. Tiivad on suhteliselt nõrgad _[1][2][3].

Punarind talvitub läänepoolsetes Vahemeremaades, on kohatud ka idapoolsetes Vahemeremaades _[14].

Metsakahjurite hirm

Punarind otsib toitu rohurindest, harvem tegutseb madalatel põõsastel ja puudel. Maapinnal liigub ta tavaliselt hüpeldes. Sealjuures nõksutab ta keha, ajab saba püsti ja hoiab tiivad ripakil. Toitu võib ta otsida ka koduaedades: puuriitades ning prügi- ja sõnnikuhunnikutes _[1][5].

Punarind sööb kärsaklasi, naksurlasi ja nende vastseid, jooksiklasi ning teisi mardikaid. Samuti sööb ta liblikate röövikuid, lehevaablasi ja nende vastseid, lutikalisi, kahetiivalisi ning ülejäänud putukaid. Ta sööb ka ämblikke, hulkjalgseid, maismaatigusid ja muid selgrootuid _[1][2][3]. Loomad, keda punarind sööb, on enamjaolt metsakahjurid. Neid hävitab punarind suurel hulgal ja toob sellega metsale tohutut kasu _[1][2]. Punarind sööb ka jahu- ja juustuusse _[11].

Hilissügisel on tema põhiliseks toiduks marjad ja seemned _[1][3].

Väsimatu laululind

Punarind hakkab laulma kohe pärast saabumist, juba esimeste lumevabade laikude tekkides. Tavaliselt laulab punarind kuusel, kuid võib laulda ka teistel puudel _[3]. Maapinnal laulab ta harva[5]. Lauldes istub ta liikumatult paigal, tiivad kergelt ripakil ja suled pisut turris _[5]. Punarind valib laulmiseks mõne esile ulatuva oksa, millelt näeb hästi oma maa-ala _[11].

Hommikul alustab punarind oma läbilõikava lauluga ühena esimestest lindudest _[1][5][12]. Eriti palju laulab ta pesitsusajal, kui ta vaikib üksnes keskpäeval ja kõige pimedamatel öötundidel _[1][3]. Kõige intensiivsem ja kaunim on laul päikesetõusu ja -loojangu paiku _{[1][2][3][5][7]}. Õhtul lõpetab ta laulu umbes tund peale päikese loojumist koos rästastega. 

Punarinna laul on vali ja kostab muudest metsa häältest selgesti üle _[1][3]. See kõlab nii, nagu viiuldaks keegi kõige peenematel keeltel _[1][5]. Laul algab ja lõpeb järsult, kestes videvikus 6–8 sekundit, muul ajal 2–3 sekundit _[1][5]. Laul lõpeb hõbekellukese meloodilist helinat meenutava trilleriga _[1][3][7].

Laul algab ülikiire peene, hõbedase vidinaga, millele järgneb iseloomulik langev pärlendav helirida — „nagu veereks hõbekuulikesi klaasastmeilt alla põrandale“. Punarinna hoiatushäälitsus on tiksuv heli (tik-tik), mida ühtepuhku korratakse, kui häirija läheduses viibib _[13].

Punarinnu laulu on peetud raskemeelseks, nagu väljendaks ta kurbust ja südamevalu, aga tegelikult teatab ta sellega liigikaaslastele valmisolekut võitluseks _[1][5].

Erinevalt enamikust meie laululindudest laulab punarind ka sügisel, aga sügisene laul ei ole kaugeltki nii ilus ega kestev kui pesitsusaegne _[1][2][3].

Armastus käib kõhu kaudu

Emaslind otsib üles laulva isaslinnu, lendab tema kõrvale oksale ja vahel isegi vastab tema laulule. Isaslind hakkab emaslindu jälitama ja neist saab paar _[1][5].

Mäng puudub punarindudel peaaegu täiesti. Selle asemel toidab isaslind emast. Selle eesmärk ei ole nälja kustutamine, sest isegi kui emaslinnul on endal suu täis, hakkab ta isast nähes tiibu väristama ja manguvalt häälitsema, nagu laululindude täiskasvanud pojad vanematelt toitu küsivad _[1][5].

Mõnel juhul on täheldatud bigaamiat – ühe isaslinnu pesitsemist mitme emasega _[14].

Punarind pesitseb maapinnal ja tema pesa on varjatud. See võib asuda kännu juuretühemikus, murdunud puutüve all või lihtsalt pinnasesüvendis sõnajala varjus, harvem risuhunniku all või madalal asuvas puuõõnes _[1][3]. Pesa ehitab emaslind. See on massiivne ja kohev ehitis, mis koosneb samblast, kuivanud lehtedest ja kõrtest. Seest on pesa vooderdatud peente kõrte, taimevilla, karvade ja üksikute sulgedega _[5].

Punarind muneb mai alguses 5–7 muna. Munad on heleroosad või kreemjad tuhmide roostepruunide või kollakate tähnidega. Emaslind haub neid 13–14 päeva. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Seejärel pojad kooruvad _{[1][2][3][5][7]}.

Pojad viibivad pesas 12 päeva. Vanemad toidavad neid, tuues neile toitu üle 300 korra päevas. Toiduks on eranditult selgrootud, eriti putukad. Vanemad on pesa juures ettevaatlikud, et selle asukohta mitte reeta. Seejärel pojad lahkuvad pesast, kuigi nad ei oska siis veel lennata. Nad jooksevad rohus ja vähimagi ohu korral peidavad end. Ohu eest hoiatavad vanemad neid tasase ja kestva hüüdega "Tsss..." või "Tsii...". Vanalinnud toidavad neid veel kaks-kolm nädalat. Seejärel pojad iseseisvuvad ja pesakond laguneb _{[1][2][3][5][7].}

Punarinna vaenlasteks on kassid ja väiksemad kiskjad. Poegi söövad varesed ja oravad _[14].

Seejärel hakkavad vanemad rajama teist kurna _{[1][2][5][7].} Levila keskosas toimub see juuni lõpul või juuli alguses _[1][3].

Fakte punarinnast

Punarind kaalub kõigest 16–18 g. Tema keha on 15–16 cm pikk, aga tiib 7 cm pikk _[1][2][3].

Punarind kuulub soodsas seisundis liikide hulka. Ta ei ole looduskaitse all _[1][2].

Eestis on punarind harilik haudelind ja läbirändaja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 0,7–1,1 miljonile paarile ja talvist arvukust 10–100 isendile _[1][4]. Teistel andmetel on pesitsusaegset arvukust hinnatud 200–500 tuhandele paarile  _[1][2]. Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul _[1][5][6].

Punarind elab kuni 8 aastat, kõrgeim teadaolev vanus on 12 aastat _[14].

Alpidest lõuna pool on tavaks pisivärvulisi püüda. Igal aastal püütakse neid massiliselt ja tavaliselt süüakse hiljem ära _[1][8].

Eestis usuti, et lehm hakkab verd lüpsma (kusema), kui lepalind tema kõhu alt läbi lendab _[1][9].

Sarnased liigid on võsaraat, ööbik, lepalind. Punarinna noorlinnud on võsaraadiga sarnase sulestikuga. Punarinna noorlinnud on sarnased ka ööbikuga, kuid ööbikul on iseloomulikuks tunnuseks punapruun saba ja punarinna pugusulestik on kollakama tooniga, ööbikul hallikam. Aed-lepalindu aitab punarinnast eristada eelkõige saba, mis on lepalinnul roostepunane ja tumeda keskosaga. Kergem on punarinda ja lepalindu segi ajada suve lõpul ja sügisel, kui lepalind on puhkesulestikus _[14].

Kasutatud kirjandus

1. Vikipeedia.ee "Punarind" 
2. Bio.edu.ee "Punarind" 
3. Loomade elu", 6. kd., lk. 374–375, joon. 280
4. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. Failitüüp: PDF.
5. L. Rootsmäe, H. Veroman. Eesti laululinnud. Punarind. Tallinn, Valgus 1974, lk. 166–170
6. F. Jüssi "Punarind Tibu" Delfi Täheke, 18. veebruar 2006
7. Bio.edu.ee "Punarind" 
8. P. Ernits. "Millest punarind pääseda võis." Postimees 10. jaanuar 2004
9. M. Hiiemäe "Nelikümmend lindu eesti rahvausundis. III"
10.  Miksike.e "Punarind"
11.  N. Hammond „Õpime linde tundma“, Varrak 2007, 20-25
12. U. Stichmann-Marny „Looma- ja taimeriigi teejuht“, Sinisukk 2009, lk 68
13. V. Runnel „Metsalinnud ja nende laul – punarind“ Looduskalender 
14. S. Sõelsepp „Punarind“ Loodusõpe 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta