Eelmisel nädalal õnnestus mul käia Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse korraldatud mereprügi teemalisel seminaril, kus otsiti lahendusi mereprügi vähendamiseks. Puhkepausil sattusin pealt kuulma kahe osaleja vestlust, et üle pika aja on nad sattunud keskkonnaüritusele, mis on eesti keeles. Tõdeti, et kohal on palju neid inimesi, kes inglisekeelsetele üritustele kunagi kohale ei tule. Võõrkeelsed üritused piiravad keskkonnasõnumi levimist. Kahjuks pidin pealt kuuldud vestlusega nõustuma. Inglisekeelseid tõlketa üritusi on tõesti liiga palju.

Bioneer valmib vabatahtlike kaasabil. Kui on tulemas mõni keskkonnaüritus, pakume ka vabatahtlikele võimalust, et mingu kohale ja kuulaku ära. Kui vabatahtlikud leiavad üritusest inspiratsiooni, on nad oodatud seda kajastama. Kui pakume välja mõne inglisekeelse ürituse, siis tavaliselt huvilisi pole. Või kui on, siis mõni noorem vabatahtlik.

2012. aastal uurisin, miks paljud vabatahtlikud ei lähe inglisekeelsetele üritustele. Küsisin otse, et kas probleem on keeleoskuses või milleski muus. Sain vastuseks, et võõrkeelne üritus tekitab infost aru saamisel ebakindlust. Mitmed vabatahtlikud vastasid küsitlusele, et kuigi nad saavad aru, mida üritustel räägitakse, on pärast üritust keeruline seda eesti keeles kajastada, kuna nad pole kindlad, kas kasutavad õigeid termineid. Nad on ka sõpruskonnale üritusest rääkides tagasihoidlikumad. Paljud kasutavad suulises suhtluses inglisekeelseid termineid.

Mitmed vanemad vabatahtlikud tõid välja võrdluse omaaegse venestamisega. Nõukogude Liidus anti vene keelele erialakeelena eelisseisund. Eestikeelse erialakeele tundmine oli tollal kui vaikne vastuhakk. Vanematele inimestele tundub, et inglise keel tungib peale ja toimub hiiliv anglitseerumine. Mitmed vabatahtlikud mainisid 2012. aastal, et nende jaoks on inglisekeelsetest üritustest loobumine vaikne vastuhakk.

Kolmanda probleemina tõid vabatahtlikud välja, et kui keeleoskus pole piisav, siis ei julgeta seda öelda. Eestis vaadatakse halvustavalt nende poole, kes tunnistavad, et ei räägi inglise keelt piisavalt hästi. Mitteoskajad tunnevad endil ühiskondlikku survet keelt osata.

Ma olen küsinud ka mitmelt venekeelsetelt loodushuviliselt ja õpetajalt, miks nad keskkonnateemalistele üritusele ei lähe. Olen saanud korduvalt vastuseks, et liiga keeruline. Eestikeelsete ürituste keel on sageli liiga keeruline, et seda saaksid mõista need, kes ei räägi seda emakeelena. Termineid on niigi palju, mida peab tundma. Kui keeruline keelekasutus sinna juurde lisada, siis muutub keskkonnainfo valitute pärusmaaks. Inglisekeelsed üritused aitavad küll mõista teemasid, aga ei paranda kuidagi osalejate suutlikkust neid teemasid ka riigikeeles mõista ja edastada. Et Eestit puudutav keskkonnainfo ka venekeelsete huvilisteni jõuaks, võiks seda tõlkida ka vene keelde. Mitte sellepärast, et nad ei viitsi õppida, vaid sellepärast, et emakeeles on lihtsam aru saada. 

Olen korduvalt tabanud ennast mõttelt, et  võõrkeelsed keskkonnaüritused eraldavad teadlased, ametnikud ja keskkonnaaktivistid omaette mulli, kuhu võib olla keeruline sisse pääseda. Äkki peaks võtma sammu tagasi ja mõtlema, kellele on vaja infot edastada? Kas avalikkusele mõeldud info peaks olema lihtsamas eesti keeles? Kas eestikeelne kuulaja väärib kvaliteetset tõlketeenust? Äkki peaksime ka venekeelset tõlget kaaluma? Kas eestikeelne erialakeel väärib hoidmist?