Ma olen juba mitu päeva mõelnud ühe huvitava ent kurva fenomeni üle. Mulle tundub, et Eestis vajab looduse kõrval üha enam säästmist ka inimene ja tema heaolu. Maad on võtmas suhtumine, et teisele inimesele halvasti ütlemine, mõnikord lausa kiusamine on igati normaalne.

Eile näiteks lugesin Facebooki kommentaare Kiusamisvaba Kooli programmi tutvustuse alt ja need kommentaarid olid mitte kõige paremad. Ikka stiilis, et vanasti kiusati ja tulevikus kiusatakse. Pole mõtet midagi teha, see ei muuda midagi. Kiusamisvaba Kooli toetamine on raha maha viskamine. Kurb hakkas.

Täna sattusin lugema tuntud Facebooki gruppi huumorisõpradele, millel on üle 27000 jälgija. Minu üllatuseks paljud täiskasvanud inimesed ilkusid tagaselja kellegi paksu naisterahva isiklikult tutvumiskontolt leitud pildi üle. Ei olnud vulgaarne pilt, naine pildil polnud alasti, lihtsalt suvistes riietes paks naine looduses. Ilguti, miks ta laseb ennast pildistada, miks ta meest otsib, kas ta ikka on seksikas jne.

Seda pilti on kasutatud ka teistel sarnastel saitidel Venemaal, aga mu meelest ei õigusta see kuidagi siinseid pilkajaid.

Minu küsimuse peale, miks täiskasvanud pildi üle ilguvad, sain vastuseks, et trulla trullaks, asi rohkem selles, et sellised paksukesed peavad end ise jube ilusaks. Jätku see edvistamine ära ja keegi rohkem ei torgi. Mu meel läks veel kurvemaks. Kui võõra inimese foto tagaselja naljasaidile riputamine pole kiusamine, siis mis see on?

Kas me tõesti oleme jõudnud olukorda, kus Kiusamisvaba Kooli peetakse mõttetuks, aga täiskasvanute koolikiusamise tasemel ilkumist endast erinevate kallal peetakse normaalseks? Ma olen kindel, et ükski neist täiskasvanutest poleks õnnelik, kui Facebooki huumorilehel ilutseks mõni nende ranna- või tutvumisfoto.

Tegelikult ei ole asi ju tolles paksus naises, tema oli lihtsalt näide. Samamoodi oleks võinud pilkeobjektiks sattuda mõni vanur, kodutu, puudega inimene või mõni teine massist erineja. Asi pole isegi ühes konkreetses postitajas või ühes konkreetses grupis. Samasugune solvamine, narrimine ja kiusamine on kahjuks üldlevinud. Seda eriti internetiavarustes, kus solvatav sulle silma ei vaata. 

Minu meelest võib kriitikat teha, aga sel juhul peaks kriitikanooled lendama inimese tegude suunas, mitte meenutama koolikiusamist: "Na-na-naa Peetril on tedretähnid, Mari on paks ja Jüril pole Adidase dresse."

Kui meie täiskasvanud võtame endale õiguse pidada kiusamist tähtsusetuks, äkki isegi naljakaks, siis näitame me tahes või tahtmata eeskuju oma lastele. Kas lapsed, kelle eeskujudeks on solvavad ja kiusavad vanemad, oskavad hoida kiusamisvaba õhkkonda?

Kiusamisvaba Eesti algab meist endist. Jätkem kiusamata! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta