Sulev ja Kadri Valner on tuntud ajakirjanikud, kes otsustasid  2009.aasta suvel aastaks maale elama kolida ja maaelu nautida. Küsisime Kadri Valnerilt, miks selline otsus sündis.

Kuidas jõudsite ideeni, minna maale elama?

Istusime mullu novembris pärast tantsutrenni väikeses vinoteegis, jõime veini ja arutasime selle üle, et rõõmu on väheks jäänud ja tööd palju saanud. Leidsime, et me ju ei pea sarnaselt enamikule hambad ristis depressiivsele masule vastu hakkama. Läheme parem lihtsalt natuke kõrvalteed mööda, nii püsime ehk paremini koos. Ja nõnda lihtsalt see idee aastaks Võrumaale kolida tuligi. Sulevil on Võrumaal vanaisa talu, mis seisis küll viis aastat tühjana, aga koos sugulastega on majale ja kõrvalhoonetele nüüdseks uus katus peale pandud ja vana suitsusaunagi kohendatud. Vesi on küll õues ja kemps ka, aga nii on ju maal paljudel. Leidsime, et just siia peaksime aastaks tulema, et lasta rahulikul meelel teistel tormata ja koguda iseend.

Kuidas ümberkolimine sujus?

Me otsustasime, et aastaga ei pea me talu taastama, vaid tuleme siia üksteisest ja elust rõõmu tundma. Seetõttu sujus tulek kergelt. Selle poole aasta jooksul ideest tegeliku kolimiseni ei olnud ilmselt kordagi hetke, kus me kahelnuks otsuse õigsuses. Me ei pannud kirja siiatuleku plusse-miinuseid, ega kaalunud, mis saab meie karjäärist või millised ebamugavused maale tulekuga kaasnevad. Otsus oli selge ja särav. Me pojad arvasid kohe, et tegu on vaimustava ideega ja et nemad tuleks ka, kui saaks. Aga ei saa, sest vanem poeg on just sel ajal sõjaväes ja noorem peaks tudengina Tartu Ülikoolis ajalooloenguil käima. Nii me siia neljakesi tulimegi, kaasas kuuene tütar Kärg ja kass Käpik.

Õnneks ei pidanud me kogu oma koliga tulema, see olnuks tõesti raske. Põhiline, mis kaasa võtsime, olid arvutid, natuke sooje tekke külma talve jaoks ja raamatud, mida plaanime aastaga läbi lugeda.

Te plaanite maale jääda aastaks. Miks selline piiratud tähtaeg?

Aasta pärast läheb Kärg kooli. Poeg Uku lõpetas hiljuti Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi ja vähemalt täna on meil soov, et Kärg alustaks just seal oma kooliteed. Seetõttu oleme endale piiranguks seadnudki selle, et järgmisel sügisel pakime asjad taas kokku ja tuleme pealinna tagasi. Aga mine sa tea…

Kuidas te seote töö- ja maaelu?

Poja koolitamiseks ja endal hinge sees hoidmiseks peame üht-teist ikkagi tegema. Aga teeme seda just oma mõõdu ja soovide järgi, nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik. Õnneks siin küngaste vahel toimib Kõu internet ja oma asjad saame kaugtööna ära teha. Töödel on ikka kombeks olnud meie juurde tulla, seega ma ei muretse, kui meil siin kohe palju teha ei ole. Ilmselt ongi üks selle aasta ülesannetest ära oodata töö tegemise isu. Ja kui me siis aasta pärast siit metsast välja tuleme, hoidku kõik alt, kui ideed puhanud peades lendama hakkavad.

Millist aastat te ootate?

Me ootame sissevaatamise aastat. Tegelikult on see ju kui pikk puhkus. Puhkus ei tähenda seda, et sel ajal midagi ei tee. Puhkus on pigem see, kui teed asju, mida muul ajal teha ei saa. Ja kui tahad, ei tee midagi, vaid vahid lihtsalt pilvi. Saime naabri käest laenuks pika redeli, meile nimelt pidi tulema korstnapühkija korstnaid puhastama. Tütar veetis tunde redelil ja haukus naaberküla koeraga võidu. Mina ronisin samuti katusele ja vahtisin niisama ringi, ega mõelnud mitte midagi!  Tegelikult on see ju ülim luksus olla nii, et ei mõtle.

Õppisin maaloleku esimestel päevadel selgeks leivaküpsetamise. Tänu sellele, et leidsime kümne minuti jalgrattasõidu kauguselt piimatädi, sain selgeks ka koorest või tegemise ning kohupiimast sõira valmistamise.  Seda poleks ma linnas kunagi teinud, sest selleks puudunuks linnas nii vajadus kui võimalus. Ega ka suitsusaunas käinud.

Kindlasti on see Kärjega koosolemise aasta. Me avastame iga päev aina uusi imelisi asju oma haldjaliku tütre juures. Ilmselt on ta siinolemise aasta üle väga õnnelik. Meie esimesel maalolemise nädalal istus Kärg hommikul majatrepil ja teatas äkki, et meie õuelt tõuseb vikerkaar ja veidi aja pärast, et siin ongi vikerkaare kodu. Vihma polnud sel hetkel küll sadanud, aga õue taga künkal oli mitu viirgu erinevat värvi lilli. Eks ilmselt sealt see vikerkaare kodu jutt tuligi.

Ja siis teatas ta, et me ise elame võlumaal. Mitte siis Võrumaal vaid võlumaal. Ühe tähe vahetumine muudab siinolemise salapäraseks. Kärg on proovinud siin konnakasvandust avada ja suudelnud üht neist loomakestest lootuses, et too muundub printsiks. Ta on siin lühikese aja jooksul näinud põtra koos vasikaga, metsjänest, mutti, rebast, lambaid, lehmi, paitanud nädalast varssa ja soojendanud peos paaripäevast tibu. Ta on kõigi nende loomakestega hellalt juttu ajanud. See teeb ta õnnelikuks meidki!

Kas sõbrad, tuttavad ja töökaaslased pigem toetasid või olid vastu teie plaanile?

Me kuulsime hästi palju jutte, et küll see meie plaan on vahva ja et me ka teeks nii, aga… Neid agasid oli palju. Mu meelest tuleb need kõrvale lükata, sest nendesse võib ju uppudagi.

Mis on teie jaoks hea elu?

See elu, mida me siin elame, ongi hea elu. Ja kui linnas elasime, leidsime, et ka see oli üldiselt hea elu. Sest elu teevad heaks ju kaaslased, kellega koos elad ja oled. Nojah, tegelikult ka töö, mida seni teinud oleme, ehkki mõnikord ei ole hea, kui seda head on korraga liiga palju.

Sulev Valner – ajakirjanik, Maalehe endine peatoimetaja

Kadri Valner - raadioajakirjanik

Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta